3 Sissejuhatus Autoritaarsete re ž iimide religioosset põhjendamist on uurinud mitmed tuntud sotsioloogid (nt Max Weber, Émile Durkheim jt ), kuid autoritaarse mõttemalli korrelatsioonile müüdi enesega – tugevalt mütologiseerunud piiratud määratlusega aladel (riik, linn, küla, hõim jms) – on vähe tähelepanu pööratud. Antud töös on esitatud hüpotees müüdi ja autoritaarse mõtlemise korrelatsioonist ning uurimuse esmaseks eesmärgiks on leida sellele tõestust üldlevinumate religioon isotsioloogiliste ja - psühholoogiliste näidete varal. Teema arendamisel on analüüsitud müütide ja autoritaarse mõtlemise võimalikke kooskõlasid ja ideoloogiamüütide tekkepõhjusi. Protseduur, m ida töö jooksul on järgitud , kätkeb endas objektiivseid vaatlusi (siin puhul lugemist) , leitud ainese võrdlust, analüüsi ning uurimistulemuste avaldamist pealkirjastatud sektsioonides. Töö valmimisel on läbi töötatud ca 50 religiooni - ja võimusotsiol oogiat käsitavat teost, millest sündis ka töö l õpus kajastatud valimik. Hüpotees korrelatsioonist autoritaarse ning mütoloogilise mõtlemise vahel seisneb jä rgnevas – ühest küljest indutseerib müüt autoritaarset mõtlemist ning teisalt tingib autoritaarne mõtlemine uut müüdiloomet. Need uued müüdid (rahv amüüdid, linnamüüdid jne ) kirjeldavad omakorda seda, milliseid omadusi, iseloomujooni ja muid atribuute omistavad müüdi - loojad (inimesed subjektina) vaatluse all olevatele autoritaarsetele nähtustele. Töö alguses on vaatluse all töö arusaadavuse koha pealt va jalikud ning mitmeti tõlgendatavad mõisted nagu “autoritaarsus”, “müüt”, “ideoloogia” , “mütoloogia”, “mõttelaad” jne . N ende mõistete najal on heidetud rohkem valgust hüpoteesile müüdi ja autoritaarse mõtlemise korrelatsioonist. Ühe võimaliku tulemusena võib eeldada uurimisjär gselt välja joonistuvat sidet religiooni - mütoloogilise olustiku ja autoritaarse ideoloogia koosesinemise vahel, mille najal võiks teha järelduse , et üks ei esine ilma teiseta või kui esineb, siis on üks kahest indutsee riv pool. Tõek s osutumisel võib sellest välja joonistuda profülaktiline mehhanism autoritaarsete ideoloogiakollete äratundmisel ja välimääramisel. 4 I. Mõistetest Kuna siinkohal ei ole tegemist reaalteadusliku uurimusega ning müüdiuuringutes on üleüldse suhteliselt raske midagi aksiomaatiliselt väljendada, siis tuleb vastavalt teemale koostada uuritavast ainesest narratiiv ning alustada jutustusest selle ko hta, milliseid objekte uuritakse ning mi lliseid atribuute neile omistatakse . Seetõttu tulebki t öö edasi se arusaadavus e koha pealt kindlasti lahti seletada mitmeti arusaadavad mõisted, mis evivad käesolevas töös teataval määral kandvat rolli. Mitmed järgnevalt tutvustamisele tulevatest mõistetest ei ole küll töös jooksvalt kasutusel, kuid omavad sellegipoolest üldise kont eksti mõistmisel ning autori mõttevoo taustsüsteemi st aru saamisel olulist osa . Alustatud on baasmõistest , milleta ei oleks töös taotletud hüpoteetilise korrelatsiooni najal esitatud mõistete süsteem autori poolt kavatsetuna arusaadav – väärtustest. Väärtused kätkevad endas grupis valitsevaid arusaamu heast ja soovitavast, ühtlasi juhindutakse väärtustest õigete otsuste langetamise l. 1 Väärtuste najal langetavad inimesed otsuseid teha seda, mis toob suurimat tulu väikseima hinnaga. Üldiselt langetatakse ratsionaalne valik mitme alternatiivi vahel ( käesolevas töös erinevate kultuurilis - müüdiliste väärtuste vahel) ning see põhineb otsu sel selle suhtelise väärtuse k ohta, mida nad võivad saada, võrreldes sellega, millest tuleb n - ö loobuda. 2 Väärtuseid peegeldavad tihtipeale sümbolid , mis on teatud kultuuris ajaloo jooksul omandatud emotsionaalse väärtusega. Nendeks võivad olla nt helid, o bjektid või sündmused, mis omandavad nn müüdilise 3 tähenduse pärast seda kui mingi grupi liikmed talle selle omistavad. 4 Nõnda võib tähendada püstkriips ühes kultuuriruumis number ühte, teises aga midagi muud, sama lugu on ristikujutisega, mis omab sümboolset väärtust eel kõige kristlikus kultuuri - ja mõtteruumis. 1 Hess, Beth B.; Markson, Elizabeth W.; Stein, Peter J. Sotsioloogia . Tallinn, Külim, 2000 , 12. 2 Ibid. , 19. 3 Kasak, Enn. Müüdist . // Kaalep, Ain (peatoim.) Akadeemia , 1/1999, 32. 4 Hess, Markson, Stein, 37. 9 I I Grupikäitumine mütologiseerumisel Kuna uurimisteemale tuleb ühest küljest läheneda religioonisotsioloogiliselt, on oluline märkida , et antud lähenemine käsitleb uskumusi (ka mütoloogilisi) kui sotsiaalseid produkte ja kultuuri olulist osa, mille sisu on ajaliselt ja ruumiliselt varieeruuv 33 Uskumused arenevad alati spetsiifilises sotsiaalses kontekstis – sealjuures peegeldavad nad olemasolevaid ja ka olnud võimusu hteid ning sõltuvad uskujate projetseeritud kujutlusest võimukandjale. 34 See tähendab, et eelmainitud sotsiaalne kontekst on alati omane kindlalt piiritletud alale või kogukonnale, kus on levinud ja juurdunud teatavat tüüpi uskumused v õimu(kandja) suhtes – kusjuures kuna enamasti esitataksegi müütides maailma ilmi n guid isikustatult 35 , on üsna aimatav, et suvalisele inimgrupile on kõige igapäevasem kollektiivses teadvuses seisev isik just nimelt võimukandja – esiti müntidel ja hiljem juba erinevas laiemalt le vivas meedias. Ususüsteem on üks paljudest ühiskonna sotsiaalsetest institutsioonidest (poliitiline struktuur, haridussüsteem, majandussüsteem, sotsialiseerimine jt), mille järele on vajadus kõikides ühiskondades 36 Ta moodustab ühe osa süsteemis elavate in imeste individuaalsete ja kollektiivsete põhivajaduste universaalsest struktuurist – mille elemendid on sõltuvalt ühiskonna arenguastmest ja ajaloost kultuuriti erinevad. 37 Sellest tulenevalt ei saagi suhtuda eri nevate kultuuri de samadesse ilmingutesse ühtemoodi kriitiliselt, vaid tuleb hoolikalt analüüsida uskude, kommete ja ainelise kultuuri tekkelugu võimalik ult objektiivsete vahenditega ning sealjuures mitte välistada võimalust, et tulemused ei pruu gi olla universaalsed ega tr ans kultuuriliselt rakendatavad Huvitav on asjaolu, et vaatamata oma ühisele esivanemale ( homo sapiens ’ile ) oleme me kõik (kultuuriti) teataval – ja tihti ka suurel – määral mõtlemises ja käitumises üsna erinevad. 38 See tuleneb meie sotsiaalselt konstrueeri tud uskumuste ja 33 Hess, Markson, Stein, 195 34 Ibid. 35 Eelsalu, 1055. 36 Hess, Markson, Stein, 42 37 Ibid. , 42. 38 Ibid. , 39. muste avaldamise spontaansuses ja ka kajastatavate ideede valikus ning loomakaitse osatähtsus (isegi tekstimahuna) kahaneb järjepidevalt, taandudes ajakirja “Loodushoid ja Turism” puhul marginaalseks. 35 4. Kesksed mõisted, uurimisemeetod ja töö ülesehitus Kuna antud uurimistöö eesmärgiks on leida märke teatavatest arengutest, mis aga polnud veel tollasele Eesti loomakaitse mõttele omased, kuid mille kohta juba leidub mingeid vihjeid, siis on nende samade märkide tuvastamiseks tarvitatud mõisteid ja arusaamu, mille kasutamine on tänapäeval laialdasemalt levinud (või milliseid polnud vaadeldaval perioodil veel kasutusele võetudki ehk mille tähendus on ajas muutunud). Nii olen näiteks üritanud tollaste allikate lugemisel leida viiteid sellele, et keegi on kusagil lähtunud mõiste loom puhul tänapäevasemast arusaamast temast kui “mitteinimesest loomast”. 36 Ka on antud töö puhul üheks olulisimaks ja keskseimaks kriteeriumiks spetsiesismi mõiste [ingl. k. speciesism – liigikuuluvuse järgi diskrimineerimine, analoogne sekssismi või rassisimiga ] , mis võeti aga kasu - tusele enam kui kolmkümmend aastat peale vaadeldavat perioodi 37 , aga lähtudes mõiste populariseerija Peter Singeri väitest, et enamik inimesi on spetsiesistid, 38 üritasin leida ka mingeid märke sarnasest äratundmisest sõdadevahelisest Eestist. Ehk siis a ntud juhul huvitas mind, kas Eesti loomakaitsjate seas leidus ka neil varastel aastatel juba mingeid viiteid sellisele äratundmisele, mida me täna spetsiesismi kriitikana vaatleksime. Veel on tarvis tuua mängu erinevad suundumused loomakaitses ja loomade kaitsmises, täpsemalt, teha vahet loomade heaolust rääkimise ja loomade õigustest rääkimise vahel. Erinevus on küll suhteliselt spetsiifiline, nii et loomade heaolu võib vägagi hästi ära mahtuda loomade õigusest rääkides, samas aga mitte ilmtingimata vastupidisel juhul. 39 Ehk siis uurides loomakaitse liikumist Eestis sõdadevahelisel 35 Vaadeldava perioodi lõpul toimunud mainitud muutused olid selliesd, mis muudavad ajakirjad, ehk siis selleks hetkeks vaid ühe ajakirja ja sellestki vaid imeväikse osa, allikatena väheinformatiiseteks, aga ka selle muutuse puhul on võima - lik teha teatavaid järeldusi ühiskonnas ja loomakaitses toimunu kohta. Jah, ajakiri “Loodushoid ja Turism” oli muu - tunud väheinformatiivseks, millest oleks pikema perioodi puhul olnud võimalik aina vähem midagi välja lugeda, aga vaadeldava perioodi puhul, mis lõppeb 1940. aasta ja Eesti Vabariigi lõpuga, on selline väheinformatiivseks muutumine ise omamoodi informatiivne ja lõplik. 36 Samas olen ka ise lühiduse mõttes, nagu eespool mainitud, võrdsustanud “mitteinimesest looma” “loomaga”. Küll aga tundub, etteruttavalt mainides, et selline mõte vaadeldaval perioodil polnud siiski veel kinnistunud. 37 Mõiste “spetsiesism” võttis kasutusele psühholoog ja publitsist Richard Ryder ning populariseeris seda Peter Singer oma 1975. aastal ilmunud raamatus “Loomade vabastamine” (“Animal Liberation”), e.k. 2021 Tartu Ülikooli Kirjastus. 38 Singer, 35 39 Seda vahet võikski omajagu lihtustades pidada Peter Singeri ja Tom Regani erinevuseks – nad otseselt ei vastandu eesmärgist rääkides, aga samas on loomadest kõneldes vaatenurk siiski erinev. 9 perioodil, tuleb arvestada esiteks Eesti oma spetsiifikat (põllumajandusriik, noor riik etc.) kui ta tõsiasjaga, et meie arusaamad sellest, kes või mis on loom või mida kujutab loomade kaitse, on ajas teataval määral muutunud. Samas ongi käesoleva töö mõte leida siiski ühiseid punkte või jooni, juhul, kui neid peaks leiduma, mis polnud küll tollasele perioodile omased, aga lubavad juba lugeda endast välja märke tänastest (või homsetest) arengutest, millest üheks kesksemaks olen pidanud arusaama kujunemist, et loomade kõige efektiivsema ja üldisema kaitse tagab see, kui neid ei tapeta, sööda ega kasutata inimeste huvides ära. Ja kuigi antud rõhuasetus on küllaltki spetsiifiline ja mõtteviis võib tunduda ka veidi liialt tänapäevasena, on tegelikult märke sarnasest arusaamast või vähemalt viiteid sellele, leida juba märksa varasemast ajast, kui vaadeldav periood. 40 Samuti olen üritanud leida märke mõtetest või arusaamadest, mis oleksid võrreldavad näiteks tänapäevasemate loomaajaloo või keskkonnaajaloo probleemiasetustega, nagu näiteks maakasutus või ressursside raiskamine. Minu magistritöö põhirõhk ja suunitlus on tihedalt seotud loomaajaloo, keskkonnaeetika ja keskkonnaajaloo teemadega, nagu me tunneme seda tänapäeval. Enamik uurimistööst on kirjutatud selles raamistikus tekstikriitilise võrdleva analüüsi näol ehk siis tutvudes kirjalike allikatega, mille iseloomu olen kirjeldanud juba eespool. Arhiivimaterjalid ja ajakirjanduses ilmunu on küllaltki paralleelne, nii et kohati ei saagi alati väga selgelt eristada primaarseid allikaid või sekundaarseid. Kirjavahetus seltside ja ajakirjade toimetuste vahel ning ajakirjades ilmunu on kõik küllaltki omavahel seotud. Nagu öeldud, olid töös kasutatud ajakirjad justkui tegevuslava, kus päevakohaseid teemasid jooksvalt kajastati ja kus toimus ka dialoog osapoolte vahel, mistõttu olen neid vaadelnud rangelt kronoloogilises ilmumise järjekorras ja vaadeldes iga üksknumbrit siseseid arenguid ja arutelude loogikat järgides eraldi. Arhiivi materjalidest rääkides tuleb veel mainida, et arhiivimaterjalid ja ajakirjanduses ilmunud tekstid pole identsed ei mahult ega ka sisult – siinkohal tundub, et arhiiv on siiski mingil määral primaarsem ning kõnekaks osutub sageli see, mis avaldati nii ajakirjas peale seda, kui see käsikirjana oli valminud, kui ka see, mis sellisel juhul välja jäi. Võrreldes kahte peaaegu identset teksti, mis on õnnelikul kombel säilinud nii arhiivis kui ilmunud ajakirjas, on võimalik analüüsida teksti taotuslikku korrigeerimist, sealhulgas ka lühendamist, mida mul õnnestus ka vähemalt ühel korral teha. 40 Võrdlusena näiteks Pythagoras või kasvõi Henry Shakespear Stephens Salti kirjutised 19. sajandist, aga ka lugematud teised. 10 10. Viinavoor Teoorjuse lõpust ehk ajastust kus talupoeg pidi oma tööriistadega tegema osa nädalast mõisa jaoks tööd, oma talu eest tasumiseks on inimesed mäletanud nii mõndagi ning siin saan ka rääkida ühest kohustusest mõisa vastu , mida just mehed pidid täitma, ning olgugi, et see konkreetne tööliik oli ka mujal levinud , räägin ma siinkohal sellest Haljala kihelkonna kontekstis ja just silmas pidades seda kihelkonda. Ajal , mil kehtis veel teo orjus, pidid talurahvas endi taludes elam ise eest tasumiseks tegema mõisatele igasuguseid t ö id. „Esmajoones korraline tegu, kus iga talu tegi vastavalt talu suurusele läbi aasta mõisale teatava arvu teopäevi (Ants Ollin). Peale korraliste teokohustuste olid veel abiteopäevad, või – nagu neid koha peal nimetatakse – peremehe - ja perenaisepäevad (Ants Ollin ja Gustav Pender)“ 1 Lisaks korralisele mõisatööle olid ka plaanivälised tööpäevad , mida mõisale pidi tegema ning paljude eri tööliikide seas oli ka küüdiskäik , mis ei olnud otseselt reguleeritud, et millal ja kui palju jne (Jakob Leesmann) 2 Tavaliselt oli vaja küüdis käia umbes 14 - nel päeva l aasta jooksul. Enamjaolt olid sihtkohtadeks Tallinn, Narva ja ka Peterburi ning Vasknarva , kuid kõi ge tihedamalt oli sihtkohaks Lontova sadam Kundas. Tavali selt käidi küüdis külmal perioodil , kuna siis olid teed kõvad ja ei jäädud kinni, kuid võis ka juhtuda, et tuli minna seda tööd silmas pidades kõige kehv e mal ajal üldse ehk kevadel, kuna teoorias võis juhtuda, et kui mõis nikul jäi talvest vilja üle , siis ei võinud seda seisma jätta. Mis küüdis käimist tunduvalt raskendas , oli see, et tavaliselt ei olnud õigeid vahendeid , mis tähendab, et nii vankritel kui ka regedel ei olnud raudu al l ehk nad ei olnud rautatud, mistõttu kippusid nad (tõen ä oliselt) la gunema. Neist asjadest on rääkinud Ants Ollin, Joosep Possu, Johannes Traus, Jüri Kilm, Joosep Maiblum ja teised. 3 1 EKLA, F 199, m 57, 122/41 (III.4.b) – Haljala khk – Helmi Aspel (1931) Ajaloolin e traditsioon: Haljala Rahva majanduslik elu - Teoorjus http://www.folklore.ee/radar/story.php?area=Haljala&id=1526 Suusõnaline traditsioon 2 Ibidem. 3 Ibidem. Lisaks sellele ei olnud ka veoloomad tihtipeale rautatud , mistõttu lõhkusid nad oma kapju. Säärastes tingimustes käis reis tervelt kolm päe va edasi ja sama palju tagasi , kui sihtkohaks oli Tallinn. Mis toidumoona puutub , siis selle pidi iga küüdimees kodust ise kaasa võtma ning sama käis ka veoloomade kohta. Küüdis transporditi üldiselt vilja ning viina ja mõnikord ka vill a Vill ja vili läks id kubermangu pealinna ning Kundasse , kuid viin viidi Narva ja Peterbu gi Küüdivankrite hulk ei olnud üldjuhul väga suur ning tavaliselt oli näiteks kogu küla või vald üheskoos. Küüdivankreid juhatas üldjuhul mõisa töödejuhataja ehk kubjas. Mis puutus küüd imeeste sööki , siis selleks olid ette nähtud eraldi moonahobused , kes olid kaasas , kuid siiski vedasid küüdimehed ainult mõisa kraami. Mõnikord sai ka küüdist tulu , kuna Rakvere poodnikud lasid tuua neile vajalikke asju kubermangu pealinnast kreisilinna eh k maakonna keskusesse Rakverre ning seetõttu maksid üldiselt ka natuke raha vaeva eest. Neist asjadest on rääkinud Jüri Kilm, Joosep Possu, Ants Ollin, Johannes Traus, Taniel Uukado ja Jakob Leesmann. 4 Voor ehk küüdiskäik tähendas sisuliselt mõisa toodangu viimist punktist A punkti B ning kuna tihti oli tegemist viinavooriga , mis tähendas siis viinavaatide transporti mõisast sihtpunkti , siis muidugi mehed , kellele see oli kohustus , kasutasid juhust ja tegid selle enesele n atuke lõbusamaks, puurides vaadi sisse auke ning tee peal viina juues. Kuid mõnikord juhtus, et joodi lii ga palju ning lõpp - punkti jõudes oldi juba täiesti purjus ja ära joodud viinaga tekkis probleeme. Töös käsitletud kohtute sse on jõudnud kolm juhtumit, kus konflikt on viinavoori tõttu tekkinud, neist kaks Karula ja Annikvere piirkonnas aastal 1882 ja üks Kavastu piirkonnas aastal 1886. 5 Siinkohal vaatan eelmainitud Kavastu juhtumit lähemalt ja seega liigun aastasse 1886. Üks Kavastu mõisa aidamees ehk mõ isa aidas oleva vara hoidja ja järelevaataja, nimega Siim Weide oli tulnud rääkima , et üks Nõtke Jüri Laasner oli viinavoori ajal 1. märtsil Rakveres viinavaadi sisse augu puurinud ning seejärel oma õlekõrrega sealt viina imenud. Aidamees ütles, et ta ise seda küll pealt ei näinud , kuid seda asja olid pealt näinud Maunus Toumann ja Preedik Sintmann. 6 4 EKLA, F 199, m 57, 122/41 (III.4.b) – Haljala khk – Helmi Aspel (1931) Ajalooline traditsioon: Haljala. Rahva majanduslik elu - Teoorjus. http://www.folklore.ee/radar/story.php?area=Haljala&id=1526 Suusõnaline traditsioon 5 EAA.3888.1.9: 78 - 79 , 88. EAA.3888.1.12:109 - 110 6 EAA.3888.1.12:109