VABAMÜÜRLUSE KADUNUD VÕTMED või Hirami Abiffi saladus autor: MANLY P. HALL 33° Eessõna: Reynold E. Blight, 33°, K.T. Illustratsioonid: J. Augustus Knapp, 33° Eesti keelde tõlkinud ja illustratsioonid lisanud grupp Esoteerilised Õpetused 2025 KIRJASTAJA EESSÕNA Selle köite püsiv nõudlus ja kasvav populaarsus, mille tulemusel on esmatrükist alates ilmunud kaheksateist tuhat eksemplari, on toonud esile käesoleva uuendatud ja ümberkorraldatud väljaande. Seda teksti võib kasulikult lugeda nii uus kui ka kogenud Vabamüürlane, sest selle lehekülgedel leidub tõlgendus Vabamüürlikust sümbolismist, mis tavaliselt L ooži kogunemistel ant ud loosunglikku õpetust täiendab. Kõigi aegade juhtivad Vabamüürlikud teadlased on ühel meelel olnud selles, et Vennaskonna sümbolid on vastuvõtlikud sügavaimale tõlgendusele ning võivad tõeliselt pühendunule paljastada saladusi elu vaimsete reaalsuste kohta. Seetõttu ei ole Vabamüürlus pelgalt mõnesaja-aastane sotsiaalne organisatsioon, vaid seda võib vaadelda kui muistsete filosoofiliste müsteeriumide ja pühendamiste jätku. See on kooskõlas Vennaskonna sisemise traditsiooniga — pärandiga, mis ulatub Taassünnieelsetesse päevadesse. Käesolev köide kõnetab mõtlevat Vabamüürlast inspireeriva teosena, sest see rahuldab valgusejanu ja juhatab pühendatu Sanctum Sanctorum isse (Pühaduse Pühamusse), kus saladused ilmsiks saavad. Raamat on panus Vabamüürlikku idealismi, paljastades meie iidse ja õrna Vennaskonna sügavamad aspektid — need ainulaadsed ja eristuvad jooned, mis on olnud püsivaks inspiratsiooniks läbi sajandite. LÕVIKÄPP PÜRAMIIDIMÜSTEERIUMIDES , John Augustus Knapp Pildil on kujutatud, kuidas lõvikäpa haaret kasutati Püramiidide müsteeriumides. Preester kandis peas lõvimaski. Selle haarde abil äratatakse inimeses Vaim, mis on ammu maetud ainelisuse hauakambrisse; kandidaat tõuseb ellu ning astub edasi kui Ehitaja, kellel on õigus saada initsieeritu tööpalk. EESSÕNA Reynold E. Blight, 33. aste, K.T. Tegelikkus on meil igavesti käest libisev. Lõpmatus pilkab meie väiklast pingutust teda määratlustesse ja dogmadesse vangistada. Meie kõige hiilgavamad taipamised on vaid Valguse aimdused. Inimene on oma püüdlustes nagu merikarp, kes püüab endasse mahutada ookeani. Ent inimene ei tohi lõpetada oma võitlust Jumala leidmise nimel. Tema Hinges on igatsus, mis ei lase tal puhata, sundus, mis sunnib teda püüdlema võimatut, saavutama kättesaamatut. Ta tõstab oma nõrgad käed, et haarata tähti ning hoolimata miljonitest ebaõnnestumistest ning aastatuhandetest pettumustest hüppab Inimhing Taevasse veel suurema innuga kui siis, kui inimkond veel noor oli. Ta järgneb, isegi ka siis, kui lendlev ideaal igavesti tema haardest libiseb. Isegi kui ta ei saa enda haardesse oma unistuste jumalannat, keeldub ta uskumast, et too on pelgalt viirastus. Tema jaoks on ta ainus tegelikkus. Ta sirutub ülespoole ega rahuldu enne, kui Orioni mõõk on tema käes ja hiilgav Arktuurus tema rinnal särab. Inimene on Parsifal, kes otsib Püha Graali; Sir Launfal, kes rändab Püha Graali jälgedes. Elu on jumalik seiklus, suursugune otsinguteekond. Keel komistab. Sõnad on vaid šifrid, ning kes suudab mõista mõistatust? Need sõnad, mida kasutame — mis need muud on kui vormi ja taju tühised varjud? Me püüame oma kõrgeimaid mõtteid sõnadesse riietada, et vend võiks näha ja mõista; aga kui me kirjeldame pühakut, näeb ta deemonit; ja kui me esitame targainimese, näeb ta narri. „Häbi sulle!“ hüüab ta. „Sina oled samuti narr!“ Ja nii katab Tarkus oma tõe sümbolitega ning peidab oma äratundmise allegooriasse. Uskumused, rituaalid ja luuletused on kõik tähendamissõnad ja märgid. Rumalad võtavad neid sõna-sõnalt ja ehitavad endale sõnadest vangimajad ning pilkava kõne ja veelgi kibedamate solvangutega mõistavad hukka neid, kes ei ühine nendega selles vanglas. Ent nägija vaimusilma ees lahustuvad dogma ja tseremoonia, legend ja kujund; ja ta näeb fakti taga Tõde, sümboli taga Tegelikkust. Varju läbi särab alati Täiuslik Valgus. Kes on Müürlane? Ta on inimene, kes on oma südames korralikult ja tõeliselt ette valmistatud, kelle väärikus ja sobivus on leitud, kes on vastu võetud Ehitajate Vennaskonda, kellele on antud teatud paroolid ja märgid, mille abil saab ta töötada ja palka teenida Meistrimüürlasena ning rännata võõrastes maades, otsides seda, mis kadunud — Sõna. Aegade hämarusest kõlab läbi selge kuulutus ja ehkki Taevas ise vastab sellele kajaga, kuulevad vaid vähesed ning veel vähemad mõistavad: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumalaga ja Sõna oli Jumal.“ Siin peitub igavene paradoks. Sõna on kadunud, ent see on alati meiega. Valgus, mis valgustab kauget silmapiiri, särab meie südames. „Sa ei otsiks Mind, kui sa poleks Mind juba leidnud.“ Me rändame kaugele, ainult selleks, et leida see, mida oleme ihanud kodus. Ja nagu Victor Hugo ütleb: „Igatsus lõpmatuse järele tõestab, et lõpmatus on olemas.“ See, mida me otsime, elab meie Hinges. Selle, kirjeldamatu tõe, väljendamatu täiuslikkuse, on autor meile nendele lehekülgedele seadnud. Ise mitte Vabamüürlane olles, on ta siiski mõistnud riituse sügavamat tähendust. Vormilisi tõotusi andmata kutsub ta kogu inimkonda sisenema kõige pühamasse paika. Füüsilisse ordusse mitte pühitsetuna kuulutab ta saladuslikku õpetust, et kõik võiksid kuulda. Elava allegooria ja sügava filosoofilise arutlusega esitab ta Vabamüürluse ülevad õpetused — õpetused, mis on vanemad kui kõik religioonid ning sama universaalsed kui inimlik püüdlus. See on hea. Õnnistatud olgu silmad, mis näevad, kõrvad, mis kuulevad, ja süda, mis mõistab. SISSEJUHATUS Vabamüürlus ei ole religioon, kuid oma olemuselt on see religioosne. Enamik selle legende ja allegooriaid on püha loomuga; suur osa sellest on põimunud Kristluse struktuuri. Me oleme harjunud pidama omaenda religiooni ainsaks Jumalikult inspireerituks ja just see hoiak põhjustab tänapäeval paljuski arusaamatust selle osas, millist kohta Vabamüürlus meie rassi vaimulikus eetikas tegelikult hõivab. Religioon on Jumalikult inspireeritud moraalikoodeks. Religioosne inimene on see, keda see koodeks õilsamat elu elama innustab. Teda tuntakse ära selle koodeksi järgi, mis on tema Valgustuse allikaks. Nii võime öelda, et kristlane on see, kes saab oma vaimsed arusaamad õigest ja valest Kristuse sõnumist, samas kui budist on see, kes vormib oma elu moraalseks arhetüübiks, mille on andnud suur Gautama või mõni teine Buddha. Kõik õpetused, mis püüavad äratada ja säilitada seda nähtamatut sädet inimeses, mida kutsutakse Vaimuks, on vaimsed. Need, mis ignoreerivad seda nähtamatut elementi ja keskenduvad ainult nähtavale, on materiaalsed. Religioonis leidub imeline tasakaalupunkt, kus materialist ja spirituaal kohtuvad mõistuse ja loogika tasandil. Teadus ja teoloogia on üheainsa tõe kaks äärmust, kuid maailm ei saa kunagi nende uurimistööst täielikult kasu, enne kui nad teevad rahu teineteisega ja hakkavad käsikäes töötama suure eesmärgi nimel, vaimu ja mõistuse vabastamisest teadmatusest, ebausust ja hirmust, mis meie kolmemõõtmelise vangla seinteks on. See, mis annab inimesele eneseteadmise, saab olla inspireeritud vaid Isest, ja Jumal on Ise kõiges. Tõepoolest, Tema on nii inspiratsioon kui ka inspireeritud. Pühakirjas on öeldud, et Jumal oli Sõna ja Sõna sai lihaks. Inimese ülesanne on nüüd teha nii, et liha peegeldaks selle Sõna hiilgust, mis elab tema enda Hinge sisemuses. Just see ülesanne ongi loonud religiooni vajaduse, mitte üheainsa usu, vaid paljude õpetuste järele, millest igaüks otsib oma teed, igaüks vastab eri inimeste vajadustele; igaüks rõhutab üht mõtet üle kõigi teiste. Kaksteist Kaastöölist (Meistrivenda) uurivad nelja ilmakaart. Kas pole need kaksteist mitte kaksteist maailma suurt religiooni, kes kõik otsivad oma teel seda, mis ammustel aegadel kaotati, ning mille otsimine on inimkonna sünnipärane õigus? Kas pole Tõelisuse otsimine illusioonide maailmas just see ülesanne, mille täitmiseks igaüks siia ilma tuleb? Me oleme siin, et saavutada tasakaal tasakaalutus maailmas; et leida rahu rahutusest; et paljastada illusioon; ja et tappa meie enda loomsete loomuste draakon. Nii nagu Iisraeli kuningas Taavet oma poja Saalomoni kätte ülesande andis, mida ta ise ei suutnud täita, annab ka iga põlvkond järgmisele töö Jumala Templi ehitamiseks, või pigem taastamiseks, Moriahi Mäel mäel. Tõde ei ole kadunud, ent seda tuleb otsida ja leida. Tõelisus on alati kohal — mõõtmeteta, ent kõikjal kohalolev. Inimene — hoiakute ja ihalduste olend, muljete ja arvamuste teener — ei suuda oma õpetamata meele kõikuva tasakaalutusega õppida tundma seda, mida ta ise ei oma. Kui inimene saavutab mingi omaduse, siis ta avastab selle omaduse ning tunneb enda ümber ära selle, mis on tema sees uuesti sündinud. Ta sünnib silmadega, kuid alles aastatepikkuse kurbuse järel õpib ta selgelt nägema ja harmoneeruma Suure Plaaniga. Ta sünnib meeltega, kuid alles läbi pika kogemuse ja viljatute pingutuste toob ta need meeled Templisse ja asetab need ohverdustena Suure Isa altari ette, kes ainukesena kõike hästi ja arukalt teeb. Inimene sünnib tõesti teadmatuse pattu, kuid temas peitub mõistmise potentsiaal. Tal on mõistus, mis on võimeline tarkuseks; süda, mis on võimeline tundeks; ja käsi, mis on tugev suure töö jaoks elus — töötlemaks toorest kivirahnu täiuslikuks kiviks. Mida enam võiks ükski olend tahta, kui mitte võimalust tõestada seda, kes ta on, seda unistust, mis teda inspireerib, seda nägemust, mis teda edasi viib? Meil ei ole õigust Tarkust nõuda. Kelle nimel me mõistmist palume? Millise õigusega nõuame me õnne? Ükski neist ei ole ühegi olendi sünnipärane õigus; ent kõigil on võimalik neid saavutada, kui nad kasvatavad endas seda, mida nad ihaldavad. Ei ole vaja paluda; ükski Jumalus ei kummardu, et inimesele soovitut anda. Loodus on andnud inimesele kingituse, ja selleks on töötegemise privileeg. Läbi töö õpib ta kõike asju. Religioonid on inimrühmad, kes ühise õppimise tööks kokku on tulnud. Maailm on kool. Me oleme siin õppimas ja meie kohalolek tõestab meie vajadust juhenduse järele. Iga elav olend pingutab, et murda piirangute lämmatavaid ahelaid, mis kitsendavad nägemust ja jätavad elu ilma ideaalita. Iga Hing on seotud suure tööga, isikliku teadmatusest vabanemise tööga. Maailm on suur vangla; selle trellid on Tundmatus. Ja igaüks on vang, kuni ta lõpuks väärib õigust need trellid murenenud pesadest välja rebida ning astuda, Valgustatuna ja inspireerituna, pimedusse, mis saab valgustatud tema kohalolust. Kõik rahvad otsivad Templit, kus Jumal elab, kus Suure Tõe Vaim inimliku teadmatusetahma varjud valgustab, ent nad ei tea, kuhu pöörduda ega kus see Tempel asub. Dogmade udu ümbritseb neid. Mõtlematuse ajastud seovad nad kinni. Piiratus nõrgestab neid ja aeglustab nende sammu. Nad uitavad pimeduses, otsides Valgust, mõistmata, et Valgus on pimeduse südames. Vähestele, kes on Ta leidnud, on Jumal avaldatud. Need omakorda avaldavad Teda inimestele, püüdes teadmatusse edastada tarkuse sõnumit. Kuid inimene mõistab harva saladust, mis on talle paljastatud. Ta üritab nõrgalt käia nende jälgedes, kes on saavutanud, ent leiab liiga sageli, et tee on raskem, kui ta oskas unistadagi. Nii põlvitab ta palves mäe ees, mida ta ronida ei suuda, mäe, mille harjalt särab Valgus, milleks ta pole piisavalt tugev, et küündida või piisavalt tark, et mõista. Ta elab Seaduse järgi nii, nagu ta seda tunneb, kartes oma südames alati, et ta pole õigesti lugenud neid leegitsevaid tähti taevas, ja et Seaduse tähte järgides on ta tapnud selle Vaimu. Inimene kummardub alandlikult Tundmatu ees, asustades omaenda teadmatuse varje Pühakute ja päästjate, vaimude ja varjude, jumalate ja deemonitega. Teadmatus kardab kõike, langeb hirmust värisedes mööduva tuule ees. Ebausk seisab teadmatusest püstitatud monumendina ja selle ees põlvitavad kõik, kes tunnetavad omaenda nõrkust; kes näevad kõiges jõudu, mida neil endal pole; kes annavad keppidele ja kividele võimu neid vigastada; kes muudavad Looduse ilu tontide ja koletiste elupaigaks. Tarkus ei karda midagi, ent kummardab alandlikult oma Allika ees. Kui ebausk vihkab kõike, siis tarkus, mis on sügavam arusaam, armastab kõike, sest ta on näinud seda ilu, hellust ja magusust, mis peitub Elu saladuse all. Elu on see ajavahemik, mis on määratud saavutusteks. Iga kaduv hetk on võimalus, ja suured on need, kes on mõistnud elu kui võimalust kõige jaoks. Kunstid, teadused ja religioonid on monumendid, mis tähistavad seda, mille inimkond on juba saavutanud. Nad seisavad mälestusmärkidena inimese teadvuse avanemisele ning nende kaudu omandab inimene üha tõhusamaid ja arukamaid viise soovitud tulemuste saavutamiseks. Õnnistatud on need, kes saavad kasu teiste kogemustest; kes, lisades eelnevalt ehitatule, suudavad muuta oma inspiratsiooni reaalsuseks ja unistused praktiliseks. Need, kes annavad inimesele seda, mida ta vajab, jäävad küll harva hinnatuks oma eluajal, kuid neid tunnustatakse hiljem kui inimkonna Päästjaid. Vabamüürlus on kogemusel rajanev ehitis. Iga kivi selles on järjestikune samm arukuse avanemises. Vabamüürluse pühapaigad on kaunistatud tuhande ajastu kalliskividega; selle rituaalid kõlavad Valgustunud Nägijate ja Valgustatud Tarkade sõnadest. Sada religiooni on toonud oma tarkuseannid selle altarile. Lugematud kunstid ja teadused on rikastanud selle sümboolikat. See on rohkem kui usk; see on kindel rada. See on enam kui veendumus; see on fakt. Vabamüürlus on ülikool, mis õpetab Hinge vabu kunste ja teadusi kõigile, kes on valmis kuulama selle sõna. See on vari suurest Atlantise Saladuskoolist, mis seisis kogu oma hiilguses Kuldväravate Iidses Linnas, seal, kus nüüd tormine Atlandi ookean katkematus voolus mäsleb. Selle toolid on Teadmiste istmed; selle sambad kannavad Universaalse Hariduse võlvi – mitte ainult ainelistes asjades, vaid ka neis omadustes, mis kuuluvad Vaimule. Selle töölaudadele on kirjutatud kõigi rahvaste ja kõigi inimeste Pühad Tõed, ja neile, kes mõistavad selle Pühasid sügavusi, on koitnud Suur Tõelisus. Vabamüürlus on tõesti see kaua kadunud asi, mida kõik rahvad kõigil ajastutel otsinud on. Vabamüürlus on nii inimliku püüdluse ühine nimetaja kui ka selle ühine looja. Enamik maailma religioonidest on nagu rongkäigud: üks juhib, ja paljud järgivad. Inimene järgneb pooljumalate jälgedes oma Tõe ja Valgustuse otsinguil. Kristlane järgneb leebele Naatsaretlasele mööda Kolgata käänulist tõusuteed. Budist järgneb oma Suurele Vabastajale läbi eksirännakute kõnnumaal. Muhameedlane teeb oma palverännaku üle kõrbeliiva, musta telgi poole Mekas. Tõde juhib ja teadmatus järgneb tema kannul. Vaim rajab tee, ja mateeria liigub tema järel. Tänapäeva maailmas kestavad ideaalid oma puhtuses vaid hetke, enne kui kogunevad pimeduse jõud ja selle helendava sädeme summutavad. Saladuskool jääb aga liikumatuks. See ei too oma Valgust inimesele; inimene peab oma Valguse tooma temani. Ideaalid, tulles maailma, muutuvad ebajumalateks mõne lühikese tunni jooksul, ent inimene, sisenedes Pühamu Väravatest, muudab ebajumala tagasi ideaaliks. Inimene ronib lõputuid astmeid mööda, silmad tipus olevale eesmärgile kinnitatuna. Paljud ei näe sihti üldse, ja ainult üks või kaks sammu on nende ees nähtaval. Kuid ta on õppinud ühe suure õppetunni: nimelt, et oma iseloomu ülesehitamisega saab ta jõudu nende astmete ronimiseks. Seepärast on Vabamüürlane iseloomu Templi ehitaja. Ta on üleva saladuse arhitekt, omaenda Hinge helendava, hiilgava Templi looja. Ta mõistab, et teenib Jumalat kõige paremini siis, kui liitub Suure Arhitektiga üllamate struktuuride ehitamisel allpool olevas Universumis. Kõik, kes püüavad saavutada meisterlikkust läbi konstruktiivsete pingutuste, on südames Vabamüürlased, sõltumata oma usutunnistusest või veendumustest. Vabamüürlane ei ole ilmtingimata Loo ž i liige. Laiemas mõttes on ta iga inimene, kes püüab iga päev elada Müürlikku elu ja mõistlikult Suure Arhitekti vajadusi teenida. Vabamüürlik Vend kohustab ennast aitama kõiki teisi Templiehitajaid igas elu olukorras; ja tehes seda, kohustab ta ennast iga elava olendi ees, sest nad kõik on Templiehitajad, ehitades üllamaid struktuure Universaalse Jumala auks. Tõeline Vabamüürlik L oož on Saladuskool, paik, kus kandidaadid tuuakse välja maailma rumalustest ja eksitustest ning õpetatakse elu, suhete ja selle sisemise vaimse olemuse idu saladust, mis on tõesti Jumala Poeg, oma Isa armastatu. Vabamüürlane vaatleb elu tõsiselt, mõistes, et iga raisatud hetk on kaotatud võimalus, ja et Kõikvõimsus saavutatakse vaid siiruse ja pingutuse kaudu. Kõigist muudest suhetest kõrgemal tunnistab ta iga elava olendi universaalset vendlust. Loož i õpetuses selgitatav käepigistuse sümbol peegeldab tema suhtumist kogu maailma peegeldab tema hoiakut kogu maailma suhtes, sest ta on kõigi loodud asjade kaaslane. Ta mõistab ka, et tema Vaim on särav, helendav kalliskivi, mida tuleb auväärselt Pühas Templis hoida, mis on ehitatud tema käte töö, südame meditatsiooni ja Hinge püüdluse kaudu. Vabamüürlus on Filosoofia, on olemuselt usutunnistuseta. Ja just seepärast on see seda tõelisem. Selle Vennad kummardavad Tõde, sõltumata kandjast; teenivad nad Valgust, selle asemel et vaielda selle üle, kes selle toob. Sel moel tõestavad nad, et nad püüavad paremini tundma õppida Võitmatu Tahet ja Tema korraldusi. Ei ole olemas tõsisemat religiooni kui maailma-kaaslus ja vennaskond, eesmärgiga austada üht Jumalat ja ehitada Talle Tempel, mis on tehtud loovast hoiakust ja üllast iseloomust. PROLOOG KAOSE VÄLJADEL Esimene ärkava Elu kuma torkas läbi Kosmilise Öö läbimatu avaruse, muutes Negatsiooni* pimeduse kujuneva olemasolu ähmaseks koidikuks. Igaviku varjuliste väravate taustal seisis üksildane, müstiline võõras keerlevast substantsist udusel kaldal. Riietatuna helkivasse sinisesse saladuseloori ning pead ümbritsemas pimestava Valguse Kuldkroon; Kaose pimedus põgenes tema Jumalikust Olemusest voogava Elava Tule voogude eest. ( * Negatsioon lad. negatio — kui universaalne olematuse seisund, kust kõik tuleneb. Vormitu, mitteteadev, potentsiaalne avaldumata ) See müstiline külaline tuli mingist meist palju suuremast Kosmosest, vastates Jumalikkuse kutsele. Ta astus tähtedelt tähtedele ja maailmadest Universumitesse – teda tunti kõikjal, ent alati oli ta varjatud kaootilise öö udulaadsete rüüde taha. Äkitselt murdusid pilved ning imeline valgus laskus kuskilt keevate jõulainete seast; see kastis üksildase kuju taevasesse hiilgusesse; iga sädelev udukristall helkis nagu teemant, mis mähitud Jumalikku Elavasse Tulle. Kosmilise valguse säravas leegis, mida ääristas mitteoleku tumedate pilvede raam, ilmusid kaks suurt kuju, ja võimas Hääl läbistas igaviku — iga sädelev aatom pulseeris Looja Sõna* väes, samal ajal kui sinisesse rüüsse riietatud suur kuju kummardus aukartuses oma Looja jalgealuse ees, ning taevast sirutus alla käsi, mille sõrmed ulatasid õnnistuse. „Sina tõstad selle sambad ja sillutad selle põranda; sina kaunistad selle metallide ja kalliskividega ning saad olema Minu Tööliste Meister. Sinu kätte annan ma plaanid, ja siin, Elava Substantsi Jälglaudadele – olen ma vajutanud plaani, mida pead järgima, jälgides selle iga tähte ja nurka mu liikuva sõrme tulistes joontes. Hiram Abiff, su Isa Maja valitud Ehitaja — tõuse ja hakka tööle. Sealpool on kohev pilv, koidu hall udu, Taevase Valguse kumad ja loomise une pimedus. Neist sa ehitad, ilma haamrilöökide või töömeeste hääleta, oma Jumala Templi, mis on Igavene Taevas. Kaose keerlevat ja lakkamatut liikumist pead sa ahelaisse seadma, et see lihviks su kive. Nende Eituse Vaimude seas segad sa oma lubja ja paned paika aluskivid. Sest Ma olen sind jälginud sinu nooruse aastail; Ma olen sind juhtinud läbi su meheea. Ma olen sind kaalunud kaalukausil, ja sa pole osutunud puudulikuks. Seepärast annan Ma sulle töö au ja määran sind oma Maja Ehitajaks. Sulle annan Ma Meisterehitaja Sõna; sulle annan Ma Käsitööriistad; sulle annan Ma Väe, Mis on Minus. Ole neile asjadele ustav. Too need tagasi, kui töö on lõppenud, ja Ma annan sulle nime, mida teab üksnes Jumal. Nõnda sündigu.” ( * Loova Fiati või võnkesageduse mõju, mille läbi kõik asjad loodud on.) Suur Valgus kadus taevast, Elava Valguse kiirgavad sõrmed haihtusid uduhõlmasse üksildasse koidikusse ja pimedus kattis taas mitteolemise oma musta mantliga. Hiram Abiff seisis taas üksi, silmitsedes unustuse lõputut ookeani — kõikjal, kuhu silm ulatus, oli vaid keerlev ja keev mateeria. Siis sirutas ta õlad, võttis Templiplaani oma kätte ja surus Meistrisõna kumava sära vastu rinda. Aeglaselt astus ta eemale ja kadus ürgkoidiku ududesse. Kuidas saab inimene ajatut igavikku mõõta? Ajastud möödusid, ja üksildane Ehitaja töötas väsimatult oma plaani kallal, tema südames ainult armastus ja alandlikkus. Tema käsi vormis pimedust, mida ta õnnistas, silmad tõstetud ülespoole sinna, kust Suur Valgus oli kord taevast säranud. Ta töötas Jumalikus üksinduses, polnud ühtki häält, mis oleks rõõmustanud, ega ühtki vaimu, kes oleks teda hukka mõistnud — üksinda lõputus olemises, hommikuse udu külmus ta laubal, ent tema süda oli veel Meistri Sõna valgusest soe. See näis lootusetu ülesandena. Ükski käepaar ei suuda seda pimedust vormida; ükski süda, ükskõik kui truu, ei suuda olla piisavalt suur, et kiirata pulbitsevat Kosmilist Armastust unustuse külma uttu. Ent kuigi pimedus aina lähenes ja Eituse udused sõrmed tema olemusega põimusid, jätkas Ehitaja oma tööd Jumaliku usaldusega; Jumaliku lootusega pani ta paika aluskivid ja lõputust savist valmistas ta vorme, et oma pühad kaunistused valada. Aeglaselt kerkis ehitis, ja hämarad Meistri käega kujundatud vormid, võtsid tema ümber kuju. Meister oli loonud kolm hiiglaslikku, hingetut olevust — suured olendid, kes kõrgusid nagu süngevõitu viirastused poolpimeduses. Need olid kolm ehitajat, keda ta oli õnnistanud ja nüüd, väärikas rivis, läksid nad tema eest mööda. Hiram sirutas käed oma loomingu poole, öeldes: „Vennad, ma olen teid loonud teie tööks. Ma olen teid vorminud töötama koos minuga Meistri Maja ehitamisel. Te olete mu olemuse lapsed; ma olen vaeva näinud teiega — nüüd nähke vaeva koos minuga meie Jumala auks.“ Kuid need viirastused naersid. Nad pöördusid oma looja vastu ja lõid teda tema enda Tööriistadega, mille Jumal oli talle Taevast andnud, jätsid oma Suurmeistri surevana tema tööde keskele, murtuna ja purustatuna kosmilise öö Kolmejõulise Väe poolt. Oma kätetöö ees veritsedes, tõstis märtrina langenud Ehitaja oma silmad raevutsevate pilvede poole ja tema nägu säras Jumaliku Armastuse ja Kosmilise Mõistmise valguses, palvetades Meistri poole, kes oli ta siia saatnud: „Oo, Töömeeste Meister, Universumi Suur Arhitekt, mu töö pole lõpetatud. Miks peab see alati pooleli jääma? Ma pole veel täitnud seda, mille jaoks Sa mind olemisse läkitasid, sest minu enda loodud olendid on mu vastu pöördunud, ja Tööriistad, mille Sa mulle andsid, on mind hävitanud. Lapsed, keda ma armastuses kujundasin, on oma teadmatuses mind tapnud. Siin, Isa, on Sõna, mille Sa mulle andsid, on nüüd minu enda verest punane. Oo Meister, ma tagastan selle Sulle, sest ma olen hoidnud seda Pühana oma südames. Siin on Tööriistad, Jälglaud, ja Anumad, mille ma valmistasin. Minu ümber seisavad mu Templi varemed, mille ma pean nüüd maha jätma. Sinule, oo Jumal, Kõige Teadja — tagastan need kõik, teades, et Sinu määratud ajas leiavad kõik asjad oma täitumuse. Sina, oo Jumal, tead meie mahaistumist ja tõusmist, ja mõistad meie mõtteid kaugelt. Sinu nimel, Isa, ma olen töötanud ja Sinu eesmärgi nimel mina, ustav Ehitaja, suren.“ Meister vajus tagasi, tema ülespoole suunatud nägu oli surma viimases rahus magus, valguskiired ei kiirgunud enam temast. Hallid pilved kogunesid tihedamalt, justkui moodustades surilina mõrvatud Meistri keha ümber. Äkitselt avanes taevas taas ja valgusvihk kattis Hirami keha Taevase Hiilgusega. Taevast, kus Suur Kuningas oma loodu pilvedel istus, rääkis taas Hääl: „Ta pole surnud; ta magab. Kes äratab ta üles? Tema töö pole lõpetatud, ja isegi surmas hoiab ta Pühad Reliikviaid veelgi kindlamalt, sest Sõna ja Jälglaud kuuluvad temale — Mina olen need talle andnud. Ent ta peab jääma magama, kuni need Kolm, kes ta tapsid, toovad ta tagasi ellu, sest iga eksimus peab saama heastatud, ja Mu Koja tapjad, Mu Templi hävitajad, peavad töötama oma Ehitaja asemel, kuni nad oma Meistri hauast üles äratavad.“ Kolm mõrtsukat langesid põlvili, tõstes käed taevasse, justkui end valguse eest varjates, mis nende kuriteo oli paljastanud: „Oo Jumal, suur on meie patt, sest me oleme tapnud oma Suurmeistri, Hiram Abiffi! Õiglane on Su karistus, ja nii nagu me ta tapsime, pühendame me nüüd oma elu tema ellu äratamisele. Esimene oli meie inimlik nõrkus, teine oli meie Püha kohustus.“ „Nii see olgu,“ vastas Hääl taevast. Suur Valgus kadus ja pimeduse ning udu pilved varjasid mõrvatud Meistri keha. See neelati keerlevasse pimedusse, mis ei jätnud maha ühtegi märki, ei hauakivigi, mis tähistaks paika, kus Ehitaja oli lebanud. „Oo Jumal!“ hüüdsid kolm mõrtsukat, „Kus me nüüd oma Meistri leiame?“ Jälle sirutus käsi Suure Nähtamatu seest ja neile anti väike lamp, mille õlileek põles pimeduses vaikselt ja selgelt. „Selle Valgusega otsite te Teda, kelle te tapnud olete.“ Kolm kuju ümbritsesid valgust, kummardudes palvesse ja tänusse selle üksiku sära eest, mis pidi valgustama nende teed läbi pimeduse. Ja kusagilt kõrgemalt, olematuse valdustest, kõlas taas Suur Hääl — mürisev Hääl, mis täitis Kaose oma heliga: Kolm Jõhkardit: MÕTE — IHA — TEGU, John Augustus Knapp Need kolm mõrtsukat — moonutatud mõte, ohjeldamatu emotsioon ja hävitav tegu — takistavad Elu Vaimu inimeses ning kisuvad Looja Templi rusudena enda peale. Iidsetes Müsteeriumides sümboliseeris naine inimese emotsionaalset loomust, kujutades liigseid tundeid kui üht universaalse energia hävitajat. „Ta tõuseb kui lill ja lõigatakse maha; ta hajub kui vari ja ei kesta. Nii nagu vesi kaob merest ja jõed kuivavad, nii heidab ka inimene maha ega tõuse. Ent Mina tunnen kaastunnet oma loodu laste vastu; Ma toetan neid kitsikuses ja päästan neid igavese päästmisega. Otsige sealt, kus lebab katkine oks, ja kus surnud pulk ära hallitab, kus pilved hõljuvad kokku ja kivid mäeküljel puhkavad, sest kõik need märgivad Hirami hauda — tema, kes kandis Mu Tahet hauani. See igavene otsing kuulub teile, kuni olete leidnud oma Ehitaja, kuni karikas oma saladuse paljastab, kuni haud annab välja oma vaimud. Ma ei räägi enam enne, kui olete leidnud ja äratanud Mu armastatud Poja, ja olete kuulanud Mu Sõnumitooja Sõnu ning koos Temaga, kui oma Juhiga, olete lõpuni ehitanud Templi, milles ma siis elan. Aamen.” Hall koidik magas veel pimeduse embuses. Kogu olematuses, suur saladus, valitses vaikus, tundmatus. Läbi uduse koidiku liikusid nagu unenäo võõrad viirastused kolm kuju, kandmas oma käes väikest valgust, lampi, mille andis neile nende Ehitaja Isa. Nad rändasid üle kaika ja kivi, üle pilve ja tähe, igavesti vaikset hauda otsides, ikka ja jälle peatudes, et mõne müstilise oru sügavusi uurida, palvetades oma lõputust otsingust vabanemist; ent nad olid seotud oma tõotusega taaselustada Ehitaja, kelle nad olid tapnud, kelle hauda märgistas murdunud oks, ja kelle keha lebas valge surilinaga kaetuna kusagil Igavese Mäe harjal. TEMPLIEHITAJAD Te olete tuleviku Templiehitajad. Teie kätega peavad tõusma tulevase tsivilisatsiooni kuplid ja tornid. Vundamendile, mille teie olete rajanud, ehitab homne päev palju üllama ehitise. Olete Iseloomu Templi ehitajad, mille sees peaks elama Valgustunud Vaim; suhete kalju silujad, eluõli jaoks loodud anumate vormijad: üles! Ja asuge teile määratud tööle! Mitte kunagi varem inimkonna ajaloos pole teil olnud sellist võimalust, nagu see, mis nüüd teie ees seisab. Maailm ootab, ootab Valgustunut, kes läbi portiko sammaste vahelt tuleb. Alandlikkus, silmad kaetud ja köidetud, otsib pääsu Tarkuse Templisse. Avage väravad pärani ja laske väärilisel siseneda. Avage väravad pärani ja laske Valgusel, mis on Inimeste Elu, välja särada. Kiirustage Issanda Eluaseme lõpuleviimisega, et Jumala Vaim võiks tulla ja elada oma rahva seas, pühitsetult ja Tema seaduse järgi seatult. PEATÜKK I IGAVENE OTSING Keskmine Müürlane, nagu ka kaasaegne Vabamüürlike ideaalide uurija, ei taju kuigi selgelt seda kosmilist kohustust, mille ta endale võtab, kui ta alustab Püha Looduse Tõdede otsingut, nii nagu need iidsetesse ja kaasaegsetesse rituaalidesse peidetud on. Ta ei tohi suhtuda oma tõotustesse kergekäeliselt ning kui ta ei taha endale ligi tõmmata aastate või isegi ajastute pikkust kannatust, peab ta lõpetama Vabamüürluse käsitlemise pelgalt sotsiaalse korrana, mis on vaid mõnisada aastat vana. Ta peab mõistma, et iidseid Müstilisi Õpetusi, mis on tänapäevaste rituaalide kaudu edasi antud, tuleb pidada Pühadeks, ning et nähtamatud ja tundmatud jõud kujundavad nende saatust, kes teadlikult ja vaba tahte alusel endale Vennaskonna kohustused võtavad. Vabamüürlus ei ole materiaalne nähtus: see on Hinge teadus; ei ole dogma ega usutunnistus, vaid Jumaliku Tarkuse* universaalne väljendus. Keskaegsete tsunftide koondumine või isegi Saalomoni Templi ehitus, nii nagu seda tänapäeval mõistetakse, on tõelise Vabamüürluse algupäraga seotud üksnes vähesel määral, kui üldse. Sest Vabamüürlus ei tegele isiksustega. Kõrgeimas tähenduses ei ole see ajalooline ega arheoloogiline nähtus, vaid Jumalik sümboolne keel, mille kaudu säilitatakse kindlate sümbolite all iidsete Pühasid saladusi. Ainult need, kes näevad selles kosmilist uurimust, elutööd, Jumalikku inspiratsiooni paremateks mõteteks, tunneteks ja eluviisideks, mille lõppeesmärk on Vaimne Valgustumine ning mille igapäevane tee on tõelise Müürlase elu, on saanud isegi väikseima nägemuse iidsete rituaalide tõelistest saladustest. ( * See mõiste tähistab salajast ja Püha Filosoofiat, mis on eksisteerinud kogu aja vältel ning on olnud suurte Pühakute ja Tarkade inspiratsiooniks igal ajastul — see on Jumala Täiuslik Tarkus, mis ilmutab end läbi Valgustatud meelte salajase hierarhia.) Vabamüürlikku koolkonda ei saa mõõta sadade ega isegi tuhandete aastatega, sest see ei ole kunagi oma alguse mateeria maailmast saanud. Maailm, nii nagu me seda näeme, on vaid eksperimentaalne labor, kus inimene üha täiuslikumaid ja kõrgemaid vahendeid ehitada ja väljendada püüab. Sellesse laborisse voolab lugematul hulgal kiiri, mis laskuvad kosmilistest hierarhiatest*. ( * Taevase intelligentsuse rühmad, kes juhivad loomise protsesse kosmoses.) Need vägevad sfäärid ja taevakehad, mis oma energiaid inimkonnale suunavad ja selle saatust kujundavad, teevad seda kindlas korras, igaüks omaenda viisil ja kohas. Just nende müstiliste hierarhiate töö Universumis moodustab mustri, mille ümber on üles ehitatud Vabamüürlik kool, sest tõeline Müürlase Lo ož on kogu Universum. Vabastatuna usutunnistuse ja sektantluse piirangutest seisab ta kõigi usundite Meistrina. Need, kes asuvad uurima Vabamüürlust ilma mõistmata selle Filosoofia sügavust, ilu ja vaimset väge, ei saa kunagi oma õppimisest midagi püsivat. Müsteeriumikoolide vanus võib viia õppija tagasi aja koidikusse, ajastutesse ja eoonidesse, kui loodi Päikeseinimese Tempel. See oli esimene Kuninga Tempel — ja just seal anti edasi ning pandi kirja iidses Lo ožis säilitatavad tõelised Müsteeriumid ja need olid Loomise Jumalad ja Koidiku Vaimud, kes esimestena Meistri Lo ož i sillutasid. Pühitsetud Vend mõistab, et tema niinimetatud sümbolid ja rituaalid on vaid varjukatted mille Targad on loonud selleks, et säilitada ideid, mis on keskmisele inimesele raskesti mõistetavad. Ta mõistab samuti, et vähesed tänapäeva Müürlastest tunnevad või hindavad neid müstilisi tähendusi, mis nende rituaalide sisse on peidetud. Usulise hardumusega jäädvustame me vormi, kummardades seda elu enda asemel, ent need, kes pole tundnud ära tõde kivistunud rituaalis, kes pole vabastanud vaimset idu tühjade sõnade kestast, ei ole Vabamüürlased, sõltumata nende füüsilistest astmetest ja välistest auavaldustest. S elles töös, mida me nüüd ette võtame, ei ole eesmärgiks keskenduda kaasaegsetele mõistetele Vennaskonnast, vaid käsitleda Vabamüürlust nii, nagu see tõeliselt on neile, kes teavad, suure kosmilise organismina, mille tõelised vennad ja lapsed ei ole ühendatud mitte sõnaliste tõotustega, vaid eludega, mis on elatud nõnda, et nad suudavad näha läbi tühja seina ning avada akna, mida praegu varjab ainelisuse rusuhunnik. Kui see on saavutatud, ja Universumi müsteeriumid pürgivale kandidaadile avanevad, siis avastab ta tõeliselt, mis Vabamüürlus tegelikult on. Selle materiaalsed aspektid ei huvita teda enam, sest ta on paljastanud Saladuskooli, mida ta on võimeline tõeliselt ära tundma alles siis, kui temast endast on saanud vaimses mõttes selle liige. Need, kes on uurinud ja süvenenult õppinud Vabamüürluse iidset õpetust, ei kahtle, et Vabamüürlus, nagu ka Universum ise, mis on kõigist koolidest suurim, tegeleb kolmikprintsiibi avamisega; sest kogu Universumit juhivad samad kolm kuningat, keda kutsutakse Vabamüürliku Templi ehitajateks. Nad ei ole isiksused, vaid printsiibid – suured intelligentsed energiad ja väed, kes Jumalas, Inimeses ja Universumis vastutavad kosmilise aine vormimise eest elava kuninga eluasemeks: Templiks, mis on ehitatud läbi ajastute esmalt alateadliku ja seejärel teadliku pingutuse kaudu igaühe poolt, kes oma igapäevaelus nende kolme kuninga loovaid printsiipe väljendab. Tõeline iidse Vaimse Käsitöö vend mõistis, et Templi valmimine, mida ta Universumi Kuningale ehitas, oli kohustus, või pigem eesõigus, mille ta võlgnes oma Jumalale, oma vennale ja iseendale. Ta teadis, et tuleb järgida kindlaid samme ja tema Tempel tuleb ehitada vastavalt plaanile. Kuid tänapäeval näib, et see plaan on kadunud, sest enamikul juhtudel pole Vabamüürlus enam toimiv kunst, vaid pelgalt spekulatiivne idee, kuni iga vend, lugedes oma sümbolite müsteeriumi ja mõtiskledes rituaalis lahti rulluvate kaunite allegooriate üle, taipab, et ta ise kannab endas võtmeid ja plaane, mis on tema Kunstile* nii kaua kadunud olnud, ning et kui ta soovib kunagi tõeliselt Vabamüürlust õppida, peab ta selle uksed avama võtmega, mis on temasse endasse sepistatud tema olemuse baasmetallidest. ( * Kunst (Vabamüürlikus tähenduses inglise keeles Craft ) e Vaimne Käsitöö – on vaimne, sümbolistlik ja sügav rituaalne tee, mis kasutab kiviraiekunsti ja ehituse metafoori inimese sisemise Templi, iseloomu ja vaimsuse ülesehitamiseks. Tekstis mõnikord kasutatud ka sõnana Käsitöö.) Tõeline Vabamüürlus on esoteeriline; see pole asi sellest maailmast. Kõik, mis meil siin on, on vaid lüli, lävi, mille kaudu õppija tundmatusse võib siseneda. Vabamüürlusel pole midagi pistmist välise vormiga, v.a see, et kuju on vormitud ja manifesteeritud sellest elust, mida ta kannab. Seepärast püüab õppija kujundada oma elu nii, et tema vorm ülistaks Jumalat, kellele ta aegamisi Templit ehitab, äratades endas ükshaaval töömehed ning suunates neid täitma plaani, mis on talle taevast antud. Nii kaugele kui on võimalik välja uurida, on iidne Vabamüürlus ja selle kaunid kosmilised allegooriad, mida see õpetab, mida on põlvest põlve sadade L oožide ja iidsed müsteeriumide kaudu säilitatud, vanim Müsteeriumikool*; ( * Mõiste, mida iidsed kasutasid, tähistamaks oma religioossete tseremooniate esoteerilist poolt. Kandidaat, kes läbis need müsteeriumid, pühitseti Looduse saladustesse ja Loodusseaduste varjatud külgedesse.) ja selle säilimine läbi ajastute ei ole rajanenud temal endal kui eksoteerilisel ühendusel osaliselt arenenud isikutest, vaid varjatud vennaskonnal, Vabamüürluse eksoteerilisel küljel. Kõigil suurtest Müsteeriumikoolidest on hierarhiad Looduse vaimsetes tasandites, mis avaldavad end selles maailmas läbi õpetusvormide ja organisatsioonide. Tõeline õppija püüab tõsta end eksoteerilisest kestast vaimselt ülespoole, kuni ta ühineb Esoteerilise rühmaga, millel pole füüsilisel tasandil L ooži, kuid mis on kaugelt suurem kui kõik maailmas eksisteerivad L oožid , mille keskne tuli see on. Inimkonna vaimsed õpetajad on sunnitud töötama konkreetses maailmas vahenditega, mis on mõistetavad konkreetselt meeltele, ning just seal hakkab inimene tasapisi taipama allegooriate ja sümbolite tähendust, mis tema eksoteerilist tööd ümbritsevad — niipea, kui ta on ennast ette valmistanud neid vastu võtma. Tõeline Vabamüürlane taipab, et Müsteeriumikoolide töö maailmas on kaasava, mitte välistava loomuga, ning et ainus L oož, mis on piisavalt avar, et väljendada tema ideaale, on see, mille kuppel on taevas, mille sambad on loodu nurgad, mille maleruuduline põrand on kootud inimtunnete ristuvatest voogudest ja mille altariks on inimese süda. Tõelist tõeotsijat ei suuda aheldada ükski usuvorm. Mõistes kogu tõe ühtsust, mõistab Vabamüürlane ka, et temaga koos töötavad hierarhiad on andnud talle vastavalt tema astmetele kõigi maailma Müsteeriumikoolide müstilised vaimsed riitused. Ja kui ta soovib täita oma kohta Suures Plaanis, ei tohi ta läheneda sellele pühale õpetusele selleks, mida ta sellest võib saada, vaid et ta saaks õppida, kuidas teenida. Vabamüürluses on peidetud loomise saladus, olemasolu mõistatuse vastus ning tee, mida peab käima õppija, kes soovib liituda nendega, kes on tegelikud elavad jõud tänapäeva rahvuslike ja rahvusvaheliste troonide taga. Tõeline õppija mõistab eelkõige, et astmete (või kraadide) vastuvõtmine ei tee inimesest Müürlast. Vabamüürlast ei määrata; ta kujuneb välja, ja ta peab mõistma, et koht, mida ta hoiab eksoteerilises L oožis, ei tähenda midagi võrreldes tema tõelise kohaga Elu Vaimses L oožis. Ta peab igaveseks hülgama mõtte, et Pühad Müsteeriumid saab talle öelda või õpetada, või et ainuüksi mõne organisatsiooni liige olemine teda kuidagi parandab. Ta peab mõistma, et tema kohus on ehitada ja arendada pühasid õpetusi omaenda olemuses: et ainult tema enda puhastunud olemus suudab avada ukse inimteadvuse suletud raamatukogudesse ning et tema Vabamüürlikud riitused jäävad igavesti pelgalt spekulatiivseks, kuni ta ei tee neid toimivaks elades Müstilise Müürlase elu. Tema karmaline vastutus kasvab koos tema võimalustega. Need, keda ümbritsevad teadmised ja võimalus enesetäienduseks, ent kes ei tee nendega midagi, on laisad töömehed, kes heidetakse vaimselt, kui mitte füüsiliselt, välja Kuninga Templist. Vabamüürluse ordu ei ole pelgalt seltskondlik organisatsioon, vaid koosneb kõigist neist, kes on ühinenud selleks, et õppida ja rakendada müstitsismi põhimõtteid ning Okultseid riitusi. Nad on (või peaksid olema) Filosoofid, Targad ja kainemeelsed isiksused, kes on pühendanud end Vabamüürluse altaril ning vandunud kõige nimel, mis neile kallis, et maailm saab paremaks, targemaks ja õnnelikumaks, sest et nemad on elanud. Need, kes astuvad neisse M üstilistesse riitustesse ja läbivad sammaste vahe, otsides prestiiži või materiaalset kasu, on teotajad. Ja ehkki selles maailmas võidakse neid pidada edukateks, on nad kosmilises mõttes läbi kukkunud — nad on ise end tõelisest riitusest välistanud, sellest riituse, mille võtmenoodiks on isetus ja mille töömehed on loobunud maistest asjadest. Muistsetel aegadel nõuti neofüütidelt Müsteeriumide Templisse sisenemisele paljude aastate pikkust ettevalmistus. Nõnda välistati automaatselt pinnapealsed, uudishimulikud, nõrgameelsed ning need, kes ei suutnud seista vastu elu kiusatustele nende suutmatust täita vastuvõtuks seatud tingimusi. Edukas kandidaat, kes astus läbi sammaste, sisenes Templisse sügava teadlikkusega oma ülevast võimalusest, Jumalikust kohustusest ja müstilisest eesõigusest, mille ta oli endale teeninud läbi aastatepikkuse erilise ettevalmistuse. Ainult need on tõeliselt Vabamüürlased, kes sisenevad oma Templisse aukartuses; kes ei otsi elu kaduvaid hüvesid, vaid igavikulisi aardeid; kelle ainsaks igatsuseks on tundma õppida (Vendluse)Kunsti Tõelist Müsteeriumi, et nad võiksid ausate Töömeestena liituda nendega, kes on enne neid ehitanud Universaalset Templit. Vabamüürlik rituaal ei ole tseremoonia, vaid elu, mida tuleb elada. Tõeliselt on Vabamüürlased ainult need, kes pühendavad oma elu ja varanduse elava leegi altarile ning asuvad ehitama seda üht universa