Weissenstein, 2006 Kaanel: Paide linnapitsat ühelt 1. mai 1531. a dokumendilt, mille koostasid kohalik saksa ordu majakom- tuur Diderick Schenck ja Paide linnapea Aleff Qnyppinck (parun Paul von Ungern-Sternbergi artiklist 1910. aastal välja antud raamatust “Beiträge zur Kunde Est-, Liv und Kurlands”, Rahvusraaamatukogu) Pilt lk 93 (st viimane suur pilt, peale I osa lõppu): Friedrich Hulsiuse vasegravüür, avaldatud teoses “In- ventarium Sueciae”, mis on “Rootslaste Kuningriigi põhjalik ja täpne kirjeldus”, välja antud 1632 (koopia T. Kruusmanni erakogust) Fragmendid piltidest: Friedrich Hulsiuse vasegravüür, avaldatud teoses “Inventarium Sueciae”, mis on “Rootslaste Kuningriigi põhjalik ja täpne kirjeldus”, välja antud 1632 (koopia T. Kruusmanni erakogust) 1603. aastal Jacobus Lauruse valmistatud gravüür Paide vallutamisest poolakate poolt 27. septembril 1602. (Raamatust “Eesti Rahva Ajalugu”, Rahvusraamatukogu) Ivan Julma ja vene ratsanike pildid Andres Adamsoni raamatust “Hertsog Magnus 1540-1583. Tema elu ja aeg” (Argo 2005). ISBN-13: 978-9985-9740-2-5 ISBN-10: 9985-9740-2-6 Koostas: Rainer Eidemiller Paide, AS Kuma, 2006, 96 lk Küljendus: Gunnar Viese Korrektuur: Kerli Rhede Trükk: Kuma Trükikoda www.kuma.ee kuma@kuma.ee 2 Eessõna “ N egelini kroonika” on muidugimõista nn pseudokroonika. See tähendab, et kahjuks ei ole midagi sellist tegelikult omal ajal kirja pandud ega meieni säilitatud. Samas Negelini-nimeline mees on tõepoolest Paides elanud, olnud siin oldermaniks ehk vanemaks (meie mõistes midagi linnapea taolist) ja omanud suurt osa 17. ja 18. sajandi kohtuprotsessides, kui võitlus käis 1636. aastal Mäo mõisale allutatud Paide linna õiguste pärast. Just Christoph Negelin oli see, kes käis paidelaste supliigiga Stockholmis Rootsi kuninglikus kantseleis, mis lõpuks tõi võidu Mäo mõisniku üle ja linna vabanemise mõisa alt 1696. aastal. Kahjuks ei saanud paidelased võitu kaua maitsta, sest järgnenud Põhjasõja tulemusel tagastas Vene keiser linna mõisale, mis tõi kaasa uued protsessid Negelini, nüüd juba umbes 80-aastase mehe osalusel. Selle aja kohtutoimikutest on näha, et paidelased olid kogunud suure hulga ajaloolisi dokumente ja teavet. Kõik see lausa meelitab oletama, kuidas Negelin võinuks omandatud teadmised ka kroonika vormis paberile panna. Aga nagu öeldud, ilmselt ta seda siiski ei teinud. Seepärast tuligi kroonikat lihtsalt “võltsida” … Sellise kirjatüki kokkupanemise mõte tekkis siis, kui hakkasin kokku koondama materjali, mis leidub Liivi sõja aegse Paide kohta. Et neid üksikuid sündmusi paremini mõista, tuli muidugi tekitada neile ümber ka natuke konteksti, mis lõpuks vormus üheks looks 17. ja 18. sajandi Paidest. Suur osa sellest tugineb kroonikaile, esimeses osas peamiselt muidugi Renneri, Russowi ja Kelchi kroonikatele ehk siis eeldatavalt tegelikult aset leidnud sündmustele. Kroonikatest pärinevat ei ole ka muudetud, ainult mõnevõrra ehk täiendatud, et seda kergem lugeda oleks. Samavõrd usaldusväärsed on ilmselt mujalt dokumentidest või vanadelt kaartidelt väljaloetud andmed. Üks osa on võetud aga ka legendidest ning vähesel määral on sündmusi üritatud seostada oma fantaasia ja tõlgendustega. Nii, et ega see kirjutis pretendeerigi olema 3 palju enamat kui senikirjutatu koondamine ja omavahel sidumine, eesmärgiga rääkida üks enam-vähem terviklik ja enam-vähem tõepärane lugu vanast Paidest, Wittensteinist. Tegu on justnimelt selle ajastuga, kus keskaegne ja meile vähetuntud linn täielikult hävis. Umbes kolmsada aastat oli see saanud kasvada ja areneda, kuid pärast neid sündmusi ei jäänud temast alles enam mitte midagi. See, mida tunneme praeguse Paide vanalinnana on ehitatud endise linna varemetele umbes kaks- kolmsada aastat pärast neid sündmusi. Nii et mõnes mõttes kadunud maailm. Tegu on otsekui piiriga meie ajaloomälus, mille ümber on kõik kuidagi hämar ja segane. On ju ka hästi teada, et eesti rahva suuline pärimus, tema laulud, lood jms ei ulatu kaugemale Liivi sõja sündmustest, kuna nii sõdade kui taudide läbi oli eesti rahvas jõudnud pea väljasuremise piirini, millest ainult nooremad ja tugevamad läbi tulid, millega ka edasiantud pärimused kadusid. See lugu sai kirjutatud nn kroonika vormis. Üks põhjus oli püüda edasi anda selle kadunud ajastu hõngu. Teine oli teha päris algajale hõlpsamaks allikate, Russowi või Kelchi kroonikate lugemine. Ehk on sedasi kergem mõista, et neis mainitud moskowiit oli venelane, suurwürst oli tsaar Ivan IV ehk Julm või Groznõi, samuti mis mees oli von Schmerten või hertsog Kettler jms. Veel üheks eesmärgiks oli tõsta esile nn Paide kangelasi, kellest enamik on vähetuntud, mõned, sh Ch. Negelin ise aga sama hästi kui tundmatud. Paide võiks selliseid mehi senisest enam tunda ja hinnata. Nende hulgas “Liiwimaa wiimast rüütlit” ja Paide kangelast Kaspar von Oldenbockumit, kellele ilmselt Eestimaa Rüütelkonnal on olnud mingil ajal kavas püstitada Paide lähedale koguni mälestussammas. Loo esimese osa peategelane, Johan Brame, on väljamõeldud isik. Õigemini, sellenimeline on Liivi sõja perioodil tõepoolest Paides 4 For Evaluation Only. Copyright (c) by VeryPDF.com Inc Edited by VeryPDF PDF Editor Version 2.2 elanud. Ühest 1591. aasta dokumendist nähtub, et Johan Bramel oli Paides maja, mis oli hävinud ning et sel ajal elas ta koos oma naise ja pojaga Tallinnas. Rohkem ei ole temast olnud teada, kuid loo sidumiseks tahtsin kasutada üht konkreetset isikut ja nii saigi enamvähem juhuslikult tema nimeks valitud Johan Brame. Raamatu esimene osa kajastab nn orduriigi lõpuperioodi, lõppedes enne aastat 1600 ja on välja antud Paide linna 715. aastapäevaks. Teine osa on kavandatud jutustama nn Rootsi aja Paidest ja Vene aja algusest 18. sajandi esimesel poolel. Tõsisele ajaloolasele pakub see lugu ilmselt üsna vähe, kindlasti ollakse mõneski asjas ka erimeelel. Päris ajalooõpik see raamat ka pole, kuigi kooli ajalootunnis õpitu seostamiseks Paidega võib sellest loodetavasti abi olla. Võib-olla leiab mõni siit natuke teistsugust meelsust kui näiteks Russowi ja Kelchi kroonikates, mis täiesti arusaadavatel põhjustel rootsimeelsed olid. See ei ole aga sugugi põhjustatud rootsi-vaenulikkusest vaid pigem püüdest mõista selle aja mehi, kes kaduva orduriigi, võib ju koguni öelda et kaotatud iseseisvuse eest võitlesid. Ka sellele, kellel ajaloohuvi üldse puudub, on võibolla tegu natuke raskesti loetava kirjutisega. Kes aga tunneb huvi vanade aegade vastu ja hoolib meie väikesest linnast, võib loodetavasti saada sellest loost abi, et siduda kokku neil vanadel aegadel Paides asetleidnud sündmused ja nende läbi oma linnale ehk natuke teise pilguga vaadata. Hääd lugemist! Rainer Eidemiller 5 Georg Kelleri vasegravüür umbes aastast 1610, kujutab Paide piiramist hertsog Carolleni (tulevase Rootsi kuninga Karl IX) poolt tõenäoliselt aastal 1608 (koopia saatnud Antiquariates Gebr. Haas oHG) 6 Oldermann Christoph Negelini jutustus asjadest, mis Liiwimaal ja iseäranis wäikeses ja nüüd maani kaotatud Paide linnakeses aset leidsid alates sõjast Wene suurwürstiga kuni meie päewini armuliku Keisrinna walitsemise all Paides, 1733. aastal 7 Algussõnaks M ina, Christoph Negelin, Paide oldermann, olen oma wanadusepäewil meelde tuletanud asju, mis juhtunud wanal Liiwimaal ja hääs Paide linnas, mis nüüd ära on laastatud, samuti seda, kuidas minu enda ja mu wanemate püüdlused ikka sinatse linna heakäekäigu pärast ette wõetud on. Minul on olnud tarwis nüüd juba rohkem kui wiiekümne aasta jooksul Paide linna õiguste eest seista ja selleks kõiki ametlikke ja erawiisilisi ülestähendusi ja nende ärakirju koguda ja kohtutele esitada ning samuti ise Paide õiguste eest peetud kohtuwõitlemiste tarbeks täpselt kõike teada, mis selles linnas aset on leidnud. Nii olen ma need jutud, mis mulle räägitud ja kirjad, mis alles on, püüdnud kokku wõtta ja sellesse ülestähendusse kirja panna, et seda wajadusel Paide kasuks wõiks tarwitada. Eks ole sinatses ülestähenduses ka seda, mida meie auwäärt pastorid ja iseäranis endisaegne Paide notar Renner omades kroonikates on kirjutanud, aga selles kirjatükis just Paide linnast räägiwad, lisaks on minu kätte tulnud kirjades ja ülestähendustes leiduwat, aga salgamata on siin ka selliseid asju, milles lugejad wõiwad ju kahelda, aga milles enam keegi öelda ei tea, kas need just sel wiisil siiski sündida ei wõinud. Need lood on nüüd kirja saanud, sest et meie kodulinn Paide kolmkümmend aastat tagasi jälle sootuks maha häwitatud on, nii et temast enam mitte üht ainust endisaegset hoonet alles ei jäänud, mis kõik ise enda olemisega wanadest aegadest saaksid kõneleda. Aga ehk tuleb ükskord ka selline aeg, kus see linnake saab Jumala armust jälle sama uhkesti kui wanadel aegadel üles ehitatud ja inimesi täis olema, kes endistest aegadest palju ei tea. Siis wõiwad nemad lugeda ja mõtelda selle pääle, milline see paik ükskord olnud on ja mis siin kõik sündida on lastud ja pidada edasi seda wõitlemist, et see linn jälle oma kõigis õigustes seisaks. 8 Ka ei ole mitte wäike see osa, mida mina ise olen Paide heaks teinud tema õiguste maksmapanekul ja tema kodanike eest wõitlemisel nii mõisa aga ka mõnede rootslaste omawoli wastu hakkamisel, nii et see mitte minu kiitlemine ei ole, waid iga ausa meelega inimese tunnistus peaks samal moel olema, rääkigu minu wastased mida nemad heaks arwawad. Ka sellest tahan mina selles ülestähenduse teises pooles rääkida. Nii loodan mina, et see, mis kirja saab pandud Paide linna endiste aegade kohta, saab andma südikust linnale ja tema elanikele, et oma endisaegsed õigused jälle maksma panna, iseäranis nüüd, kui meie armuline Keisrinna nii soodsalt liiwimaalastele waatab ja Kuramaa hertsogi kogunisti oma tähtsaimaks nõunikuks on tõstnud, nii et meie waatama peame, et see mitte ainult mõisnike, waid ka wanade linnade bürgeritele kasuks saaks. 9 I osa Kuni wana Paide ärahäwitamiseni ja Rootsi alla jäämiseni pääle Liiwi sõda Kuidas me Paide linna tulime M ina oma suguwõsast kindlaid kaugemaid teateid ei tea, kui seda, et nemad Flaamimaalt ühtpidi ja wanalt Liiwimaalt teistpidi rohkem kui aastasada tagasi Paide linnakeses kokku on saanud. Meie pere nime - Negelin-kandjad tulid sellel ajal üle mere ja nende lugudest pole õieti midagi minuni jõudnud. Suguwõsa teise puu juured olid aga Liiwimaas juurdunud ammu enne neid aegu, ja ehkki see küll suur ega uhke puu ei olnud, wast isegi madal ja alandlik, mis meile kui ristirahwale aga mitte häbiasi olla ei tohi, on nende elurajad ulatunud kuulsatest kohtadest ja sündmustest läbi minema meie kodumaal. See puu kandis Bramede nime kuni oma meheliini ärakaotamiseni ränkades sõdades ja ühteheitmiseni Negelini pere nimesse. Kõigest sellest tahan mina aga nüüd lähemalt rääkida. Nii nagu minuni jõudnud teated ütlewad, mäletab Bramede pere end Piepi-nimelisest sõjamehest, kes meie kuulsa ordumeistri von Plettenbergi sõjameeste hulka astus wist sellelsamal 1502. aastal, kui ordumeister asus kuulsale sõjaretkele Wene suurwürsti määratu sõjahulga wastu ja selle Smolino järwe kallastel puruks lõi. Nii sai moskowiit peatatud isegi weel enne, kui see meie maal mitte liiga palju kahju jõudis teha, sest Plettenberg tungis ise tema aladele ja wõitles waprasti ja hästi. Selle sõja järel, nagu meist igaüks teab, sai ordumeister kuulsaks üle maa, mille järel tema kogu Liiwimaa isandaks ja siis koguni riigiwürstiks ülendati, nii et meie kodumaa 10 ühtaegu päris priiusepõlwe saawutas selle suure Saksa keisririigi sees. See oli meie kodumaa kuulus ja uhke aeg, mil me oma jõus täiesti kindlad olla wõisime. Paistab nii, et see Piep, kes selles kuulsas wäes wõitles, ehk koguni mittesakslaste ehk eestlaste seast pärit oli, mida mina siin ei taha häbeneda, nii nagu seda ei häbenenud need, kes selle rahwaga üheskoos ennast suurwürsti wägede wastu kõigis meie sõdades kaitsesid. Igatahes ei ole keegi mõistnud midagi öelda Piepi perenimest ja suguwõsast. Kas oli Piep waba mees juba siis wõi sai ta selleks ordumeistri lahkusel, seda ei wõi meie enam päris kindlasti teada. Ordumeister oli seda lahkust küll näidanud paljudele oma maarahwa seast pärit sõjameestele ja nad täiesti wabadeks meesteks kuulutanud. Küll oli see Piep üks aus ja wäga tugew mees olnud, kes ka sõjariistade walmistajana suurt austust saanud. Umbes kolmkümmend aastat wanana, wististi aastal 1508 oli Piep Kuramaal astunud abiellu auwäärse bürgeri Jacob Brame tütrega, kellega neile kahe aasta pärast sündinud poeg, kellele nimeks sai Hans. Sellel ajal asusid Piep Brame, kes omale saanud Jacob Brame nime, koos oma naise ja pojaga elama arwatawalt rahulikku, kuid kindlalt kaitstud wäikesesse linnakesse Liiwimaal, mis Witten Steini ehk Walgekiwi (Paide) nime kandis. Sääl wõeti nemad wastu bürgeritena, sest Piep Brame oli relwasepp ja toonud soowituskirja Jacob Bramelt. Nemad asusid elama meie põlisele krundile üsna turuplatsi ligi, selle tänawa ääres, mis ordu majja ehk kindlusse wiis ja mida seepärast Rüütli tänawaks nimetatakse, aga turuplatsi ääres jõukad kaupmehed ja mõned tähtsad gildimehed asusid. See maja, rehi, mis meie perele kuulus ja kolmkümmend aastat tagasi maha põletati, asus just selle rehi peal, mille Piep Brame ostis, nagu meie kojas seda ikka räägiti. Selles majas kaswas Hans Brame, kes wõttis oma isa tööstuse, kui see arwatawalt kolmkümmend aastat peale Paide asumist suri. 11 Milline oli elu rahu aja Liiwimaal Paide linnas H ans Brame oli kolmekümne nelja aastane kui ta wõttis naiseks Paide kaupmehe tütre ja neile sündis Johan, kes oma elus sai suuri raskusi ja kõhklusi kandma, aga meie suguwõsale palju au on teinud. Johan Brame õppis olema uhke oma kodumaa, Liiwimaa ja selle kangelaste, ordumeister Plettenbergi ja tema waprate sõjameeste ning meie armsa kodumaa rikkuse üle. Eriti Järwamaa ja Paide, selle jõukuse ja sõjalise kindluse poolest märkimise wäärt oli, kus ordufoogti amet alati ordus wäga tähtis ja ihaldatud oli, nii oma ennekuulmatute tulude kui ordus tähtsa seisukoha poolest. Eks olnud ju Paide kindluse foogt, waga von Schmerten tuntud oma määratu jõukusega ja uhke ametiketiga ning käinud aastal 1554 kogunisti ordumeistri korraldusel Rootsis nõutamas, et selle kuningas Gustaw wõtaks ette ühes Liiwimaaga sõjakäigu Wene wastu. Kui aga kuningas selle lepingu järgi tegutses ja Wene wastu sõdimist alustas, siis ei tahtnud ordumeister sõjast enam midagi kuulda ja nii pidi kuningas häbis Wenega ühe ebamugawa rahu tegema, mis weel hilisemal ajal suureks tüliks Rootsi kuninga ja liiwimaalaste wahel oli. Paide foogti juurde tuli 1556. aastal Westfaalist notari ametisse Johann Renner, kes elas foogti kojas ja teenis siin notarina kuni 1558. aastani kui foogt enam Paides ametit ei hoidnud, waid peamiselt Liiwimaa lõunaosas ordumeistriga koos sõjaasjadest osa wõttis. See Renner pani palju kirja suure sõja sündmustest Liiwimaal ja wõttis selle kõik endaga Friisimaale ühes pääle seda, kui oli Järwa foogtist lahkumise järel Pärnu foogti Rotger Wulfi juures ausasti teeninud. Relwasepa poeg Johan Brame aga sai Paide ordumeestega läbi käies palju teadmist kodumaa endisaegsest jõust ja õppis ehk mõnewõrra ka sõjateadmisi, kuigi mina usun, et sellele asjale Paide kindluses just 12 wäga suurt tähtsust ei antud. Tähelepanelikum waatleja oleks selle wälise hiilguse kergesti läbi näinud, sest enam ei olnud ordu jõust järel paljut, kuna enamik orduisandaid ja mõisamehi muud mõistlikku kui prassimist ja pidutsemist ei osanud. Mitte ilma asjata ei räägitud sel ajal kõnekäändu “Jumal wõtku meid hoida Wiljandi hüppamise, Paide joomise ja Rakwere eestantsimise eest.” Aga mitte kogu liiwimaalaste sõjaline nõtrus ei olnud põhjuse saanud prassimisest ja laiskusest, sest paljud liiwimaalased wäga söakad ja waprad olid. Palju häda tõi enne sõda lahti läinud koadjatuuriwaenus, mis Liiwimaa walitsejad, iseäranis ordu ja piiskopid, omawahel tülitsema ja kaklema pani. Nii oli ka Järwa foogt von Schmerten käinud Liiwimaa lõunaosas Rauna lossi wastas Riia peapiiskopi wastu ordumeistri ettewõtmisel. See oli päris sõjakäik piiskopi liiwimaalaste wastu, millal Schmerten piiras lossi ja põletas selle ümber alewi maha. Kahe päewa pärast pidi ka loss alla andma, kui Wõnnust toodi ordumeestele juurde suurtükke: kaks poolkartauni ja kaks hädamadu. Pärast Raunat alistasid ordumehed, kuhu ka Järwa foogt oma sõjameestega kuulus, weel mitmeid losse, mis oleks wiinud lausa sõjani Poola ja ordu wahel, nii et Rooma keisririik pidi wahele segama ja nende wahel rahu korraldama. Kõik need tülid liiwimaalaste wahel andsid moskowiidile ainult julgust hakata Liiwimaa pääle hammast ihuma, iseäranis kui ta nägi, et ordu Poolaga sõdida ei söanda. Koknese ja teiste sellekandi linnuste pärast oli ordu ja moskowiidi wahel niikuinii ammuilma kaklemisi olnud, mille wahel jälle rahulepped tehti, kuid päris rahu polnud sellel piiril pärast Plettenbergi wõite olnud kunagi. Paide linn ise ei mõtelnud palju sellise sõja-asja peale, selles asjas walitses kogu Liiwimaa linnades üks hoolimatu julgus ja sõjaharjumuste puudus. Kaupmehed lõikasid palju kasu Tartu ja Tallinna wahel liikuwast Hansa kaubast, kaubeldes siit mööda jõeteed ka Pärnu linnaga, millest siinsed 13 käsitöölised palju kasu said. Linn ei olnud just ülemäära palju waewa näinud enda kindlustamisega, ehkki wana wall ja tugew püsttara oli rajatud ja alati korras hoitud, et linna piir oleks selge ja ei oleks kahtlust, kus lõpeb maarahwa orjus ja algab linnakodanike waba õhk. Ometi ei wõetud ette selle terwes ulatuses kiwimüüriga kinnitamist, olgugi, et bürgermeistrid olid seda ikka ette pannud. Gildimaja oli seda aga ikka liiga suureks kuluks pidanud ning ilma gildimaja toeta ei tahtnud ka raad seda suurt kulu oma kanda wõtta. Pealegi ei olnud siia weel sõdasid jõudnud. Sellest linnamüürist ei olnud Rootsi aja lõpuks, kui meie kohtukäigud algust said, alles mitte rohkem kui selle õhtupoolse osa wall ja bastionite muldkindlustused. Nii ei ole Paidet kunagi ümbritsenud wäga tugew linnamüür, nagu see mõnes teises linnas oli. Küll aga usaldasid linnakodanikud tugewat kindlust ning läbipääsematuid soid linna ümber, mis palju paremakski kaitseks olid, nii et mitte iga wõõras poleks söandanud oma wäega linna ligi tulla. Foogtid olid ikka hoolitsenud selle weetõkke eest ja ümbritsenud sellega mitte üksi kindluse müürid, waid ka linnawalli nõnda, et nii Paide kindlus kui linn weega ümbritsetud oli. Selle weekaitse kohta on täädust antud, et see olnud puhta ordufoogtide töö, kes koguni jõe olewat umbes wersta kauguselt põhja poolt, kust ta warem kindlusest kaugemalt loodest mööda woolas, mööda wäiksemat ojasängi kindluse idakülje alt woolama juhtinud ja siis seda weel muude weekanalite wõrguga linna ümber ja risti läbi täiendanud. Jõgi oli paisutatud, sellest wiis üle lühike ja pikk sild. Lühike sild asus kindluse kirdenurga lähedal ja wiis üle jõe Tartu teele, pika silla kaudu sai Froidenbergi mäe kõrwalt Mäo mõisa kulgewa tee pääle. Kindluse ja linna wahel, kindlusemüüri edelanurgas, kui kindlus alles wallideta oli ja laiade bastionitega kindlustamata, korraldas wee õiget kõrgust wana weski, mis meie ajal oli juba ammu kaotatud, sest kindlust laiendatud on ja uus weski kindluse kirdenurka, weewärawa lähedusse oli rajatud. Kindlus ise oli Paide uhkus, oli ju selle Pikk Hermann Paide bürgermeistrite pitsatitel, millega 14 linnakodanike nimel otsuseid ja läkitusi kinnitati. Säärast uhket ja suurt torni kindluses ei olnud mitte igal ordukindlusel Liiwimaal. Pääle Pika Hermanni olid kindluse tornideks ehitatud ka Kõhn Grete ja Sepatorn kindluse õhtupoolse müüri lõuna- ja põhjaotsades. Sellist kindlust ei olnud mitte kerge wõtta. Linnawärawaid oli kaks, õhtupoolne ehk lääne wäraw wiis wanale Tallinna teele üle Piiumetsa ja Kuimetsa, aga teist rada mööda ka Pärnu rajale ja weeteele. Hommikupoolsest wärawast pääses otse üle jõe Tartu maanteele, mida oli hansakauplemise algusest hakatud rajama Tallinna ja Tartu wahele. Seda teed selle hommikupoolse linnawärawani kutsuti selle pärast Wee tänawaks, see läks mööda meie maja lähedalt. Õhtupoolsest linnawärawast wähe lõuna poolt läks ka üks wana rada Wiljandi poole, mis rahwa juttude järgi oli wanal ajal wiinud ühe ammuse aja paganate kindluseni, wististi Leola nimeliseni. Paide oli sellisel wiisil mõne kauplemise tee peal, mis linna turuplatsil kokku said ja mis kasuks tuli linnale kui ka kauplejatele nende pikkadel kaubateedel. Paide linnakeses oli mitte palju, nagu minuni jõudnud, nii kuuskümmend maja, mõned madalad puust aga mitmed ka kõrged ja kiwist, mille hulgas turuplatsi ääres ka raekoda ja gildimaja ning kirik, weidi lõunas haigla oma Katariina kirikuga, lisaks kaks koolimaja, mis rajati paar aastakümmet enne seda, kui siin jutlustas see haritud ja innukas, aga mitte just kõige wagam, waid üsnagi riiakas ja seiklushimuline Simon Wanradt, kes selle katekismuse wälja on andnud, kus eesti keeles jumalasõna sees on. 1542. aastal põgenes see Wanradt Tallinnast Niguliste kirikust oma armukese seltsis ja jutlustas Paides Augsburgi usutunnistusest, minnes siit hiljem edasi Wiljandisse. Selline oli Liiwimaa priiuseajal meie Paide linn nagu minuni on 15 jõudnud jutud wanast ajast, wäga palju uhkem kui minu ja minu isa ajal, mis weel rääkida sellest, milliseks ta tehti kolmekümne aasta eest, kui see täiesti maha rüüstati. Selles wanas hääs Paides elas siis Johan Brame, kes oli käsitöölise perest, aga et nad olid relwasepad, siis käis palju läbi ordumeestega, mis temasse sõjamehe waimu sisse pani, nii et ta rohkem kui rahulikku bürgeri elu, soowis olla oma wanaisa Piep Brame ja ordumeister Plettenbergi moodi, keda ordu aina austas. Johani isa Hans Brame oli küll olnud teistsugune mees, ehkki relwasepp, oli ta palju käinud läbi eestlastega, tehes nendega isegi kaupa, mis mitte alati raele meele järgi ei olnud, sest see ühe relwasepa asi ei wõinud olla, kuid Paide wäikegild oli küllalt tugew, et kaupmeeste suurgildi ja uhke rae tahtmisi mitte alati täita julges. Siiski sai ka Johan Brame sel wiisil palju sõpru ümberkaudse maarahwa seast, kelle keel talle sugugi wõõraks ei jäänud, mis talle hiljem rasketel aegadel mitte wähe kasuks, aga ehk küll mõnikord ka südamewaluks ja raskuseks tuli. Maarahwa kurtmine orduriigi rõhumise üle küll Johani südamesse ei jõudnud, päälegi olid tema jaoks eestlaste hulgas peamiselt mängukaaslasi, nende hulgas Matts Wodja wakusest, kes hiljem Johani elu päästis ja Ans Walgma külast. 16 Kuidas algas suur sõda Moskoowia suurwürstiga ja milliseid õnnetusi see tõi 1557 . aastal suri wana ordumeister von Galen ja Fürstenberg sai tema järel ordumeistriks. Juba siis sai teatawaks, et wenelane kawatseb sõjakäiku Liiwimaa wastu. Ordumeister pakkus siis abi Tartu piiskopile, mis selle sissetungi ette pidi jääma, kuid piiskop oma uhkuses wastas, et tema ei waja ordu abi waid loodab Jumala abi pääle. Ka mõnede orduisandate rumalus wähendas ordu wastuhaku jõudu wenelastele. Ordumeister oli saatnud Tallinna ühe isanda pulma kokku läinud orduisandatele kirja, et nemad peawad oma meestega kõik piirile minema, et rünnakuks walmis olla, aga need pidasid rohkem pidust ja peitsid selle kirja ära, et prassida ja juua wabalt ja ei läinud. Kui moskoowia suurwürst 24. jaanuaril 1558 meie kodumaale tungis, mis tema ahnusest kauplemise eesõiguste järele Liiwimaal sündis, ehkki ausast meelest meie Keisrinna wastu pean mina tunnistama, et Hansa kaupmehed mitte päris wabad kiusust suurwürsti wastu ei olnud, oli Johan Brame neljateistkümne aastane ja tema isa, Hans Brame surnud, nii et tema koos oma ema ja kahe wennaga Paides elas. Ordu püüdis küll leida liitlasi selle suure ohu ees juba warem, aga see ei läinud õnneks, sest suhted Hansaga kauplemise pärast Wenemaaga, mida Liiwimaa linnad ainult endale tahtsid hoida, wäga halwad olid ja Saksa riigil palju muid tegemisi ja wõitlemisi Saksas, Itaalias ja Prantsusmaal oli. Nii walisid Hansa ja Saksa wäikese Liiwimaa eest wäljaastumise asemel, mis nendega liitu oli astunud ja õigusega abi ootas, oma kauplemise huwid ning tugewama ja rikkama Moskoowia ehkki see neile mitte seda ei toonud, mida nad loota wõisid. Nõnda jäid liiwimaalased selles sõjas päris üksi. Liiwimaalaste ehmatus ei olnud mitte wäike, kui 17 kuuldused suurwürsti wägede suurusest ja wõitudest teatawaks said. Ei olnud ka keegi weel näinud ega kuulnud selliseid hirmutegusid, mida suurwürsti wägedes tatarlaste ratsamehed korda saatsid, kes ei halastanud mitte ühelegi, ei wanale, naisele ega sülelapsele, waid kõik kõige hirmsamal wiisil ära hukkasid. Paljud eestlaste seast imestasid nende teiste sõjameeste üle suurwürsti väes, keda oli palju ja kes eestlastega päris samasugust keelemurret tarwitasid, ehkki keegi neist seda mitte enne kuulnud ei olnud. Suur hirm lewis siis üle maa. Moskowiidid tungisid niisiis korraga Tartu, Narwa ja Rezekne pääle ning laastasid 30. jaanuaril juba Laiusel. 31. jaanuaril läks Paide foogt von Schmerten Paidest oma kaheksakümne ratsamehe, kaheteistkümne sõjasulase ja nelja suurtükiga Alutagusele, kuhu waenlane oli tunginud. See oli juba wanast ajast nii säätud, et kui Narwas wõi selle ümbruses mäss wõi sõjahäda käes olid, siis tuli Järwa foogtil oma wäega sääl kohal olla ja appi minna. Ehkki Schmerten juba wana mees oli, wõttis ta ka nüüd selle sõjakäigu kuulekalt ette waenlasele wastupanu osutama. Tee pääl liitus foogtiga ka muu Järwa aadel, nii et weel kuuskümmend ratsameest tema wäega kaasa läks. Paide kindlust ei jäetud sellega muidugi tühjaks, waid siia jäi wäepäälik mitmete ordumeeste ja sõjasulastega sisse kaitsema. Aga see Schmerteni wägi jäi weidi hiljaks, sest ilm oli wäga tormine ja lumine ning pakane oli kange, nii et wenelased olid Alutagusel juba palju rüüstanud ning Jõhwi kirikus tapnud üle saja talupoja ja lapse ning ka kiriku rüüstanud. Kui Järwa foogt jõudis 4. weebruaril Jõhwi kohale, lasi ta sääl tapetud talupojad maha matta, nii palju kui külm wõimalust andis, aga wenelaste wastu ei saanud midagi teha. Sellest, et surnuid ei saadud mitte alati küllalt sügawale maa sisse matta, tuli ette selliseid asju, et metsloomad, iseäranis karud, surnuid wälja kaewasid ja sõid. Nii oli üks aadliemand oma kaaskonnaga sõites wäga 18 suure ehmatuse saanud, kui metsa wahel karuga kokku said, kes wedas kalmust kaasa wõetud surnukeha, millel surnulinad järele lohisesid. Ka hundid tegid sellisel külmal ajal palju kahju ja et nad sõja ajal harjusid surnukehasid sööma, siis ründasid nad karjadena tihtipääle waeseid talupoegi neid lõhki kiskudes. Selliste hirmsate haawadega mehi wõis külades küllalt näha. Nii oli maarahwas tihtipääle hädas mitme waenlasega korraga. Siis kui foogt oli oma meestega Jõhwis, tuli wenelane 6. weebruaril Järwasse ja põletas siin maha Wõrtsjärwe küla ja seitseteist talu Karinus. Kuusna küla lähedal oli wana kiwimurd, sinna kindlustatud koopasuhu kogunes palju talumehi, naisi ja lapsi wenelaste eest pakku. See oli juba eelmises sõjas moskowiidiga aastal 1500 nii olnud, et sellest kiwimurrust olid eestlased warju leidnud ja omad elud sedasi päästnud. Seda mäletades otsiti samast kohast abi ka nüüd, aga sel korral said wenelased sellest kohast teada. Siis kui waene rahwas koopas hirmuga ootas, mis neid tabab ja kas nad ehk wõiwad siiski eluga pääseda, olid tatarlased järsku koopa ees, murdsid selle suust kiwid wälja ja tapsid julmalt maha üle kaheksakümne inimese, kelle nad seest leidsid. Need moskowiidi teod olid ennekuulmata julmad, nii olid nad sääl wõtnud ühe raseda naise, asetanud tema kõhu pääle suure laia kiwi ja pressinud tema ihuwilja temast wägisi wälja. Nii hakkas häda ka Paidele lähenema, kuigi linna see weel päris ei jõudnud. Siis, järgmisel päewal, 7. weebruaril jõudis hommikul wara teade wenelase ligiolekust ja hirmutegudest ka Paidesse. Need jutud ajasid kõigile suure hirmu pääle, nii et mitmed kodanikud otsustasid, et peab minema warju otsima warjulistest kohtadest soodes, kuhu salateed wiisid. Teised jälle, kes ka kange külmaga ilma pelgasid, pidasid õigemaks loota kindluse müüride pääle. Kindlusest wõtsid aga kakskümmend wiis ordumeest kätte minna waenlasele wastu. 19 Nendega tulid kaasa sada talupoega omade relwadega ja läksid kuni Peetri kirikuni, kus wenelased olid just rüüstanud ja tornikellad ära wiinud, et need omale suurtükkideks walada. Sakslased ja eestlased käisid edasi kuni Koeru kirikuni, aga waenlast enam ei leitud, ainult selle rüüstamisi ja tapmisi oli näha, nii et muud üle ei jäänud kui Paide tagasi minna. Paidelastes tekitas see asi nagu mujalgi Liiwimaal palju tõsiseid mõtteid. Paide kindlus ei olnud mehitatud just kõige paremini, seda enam et foogt ise oli suure osa meestega mujal, sel ajal parajasti Püssi ja Äntu mõisas wenelastega wõitlemas, kus Järwa aadlimehed Kiltsis kaotasid ligi kakssada hobust wenelastele. 8. weebruaril, kui wenelane jälle Järwas rüüstas ja öö Waos oli, hakkas foogt Alutaguse maadelt tagasi tulema ja jõudis Rakwerre. Järgmisel päewal tungis foogt sääl ühes rakwerelastega wenelastele kallale, kuid pidi waenlase ülekaalu pärast kindlusse taanduma, nii et waenlane ümbruskonnas palju põletas ja rüüstas. Siis, 10. weebruaril tuli moskowiit jälle Rakwere kindluse alla. Siis laskis Järwa foogt mõned suurtükid tuua mäele kindluse kõrwal ja hakkas wenelaste pihta tulistama, millest kolm nende hulgast hukka said ja teised taganesid jälle ümbruskonnas rüüstama. Sel päewal jõudis Paidesse Wõnnu warustusülem Bernt von Hoewel oma saja kolme ratsamehe, kaheksa suurtüki ja terwelt wiiesaja Leedu talupojaga, kes olid sõjasulaste kombel relwastatud ja rinnaturwistega. See sõjawägi oli rohkem küll jõugu moodi, mis paidelastes mitte wäga usaldust ei kaswatanud. Aga paljud, iseäranis noored mehed, kelle hulgas ka Johan, käisid nende sõjariistu waatamas ja lugusid waenlasega peetud kaklustest kuulamas. Siis aga tulid linna mitmed Järwa talupojad ja kaebasid kindluse wäeülemale, et need Leedu talupojad olnud külades palju kahju teinud, kanu, lambaid ja muudki rööwinud. Selle pääle laskis wäeülem kindluse õuel kohtu kokku 20 kutsuda ja leedulastel polnud neile tunnistajatele midagi wastu öelda, sest mõnda ärawiidud warast nende wankritest üles leiti. Selle eest lasti kõigil leedu meestel turwised maha wõtta ja nüpeldada kindluse õue pääl. Seda wõtsid need mehed üsna rahulikult wastu ja kui olid oma karistuse kätte saanud, ajasid omale turwised jälle selga ja läksid warsti Paidest edasi Rakwere poole, kuhu nüüd ordumeister Fürstenberg ise oli Järwa foogti juurde jõudnud. Nüüd tuli mõneks ajaks rahulikum aeg, sest weebruari lõpus lahkus wenelane Liiwimaalt ning ordumeister läks Rakwerest tagasi Wiljandi ja Järwa foogt tuli tagasi Paide. Nüüd sai maa üle kahe kuu weidi hinge tõmmata. Mitmed paidelased, kes olid rettu läinud, tulid ka nüüd linna tagasi, aga kauplemine ei olnud enam nii hoos kui warem, sest kõik nüüd teadsid, et maa sõjas on ja et see sõda nende kodumaale wäga ähwardaw on. Nii olid kaupmehed Riiast, Tallinnast ja Pärnust saatnud kogu oma wara Liiwimaalt ära Lüübekisse, kus nad selles kindlas kohas arwasid olema. Sellepärast siis jäi kauplemine soiku igal pool sellel maal. Maikuus hakkasid Narwas ja Jaanilinnas suurtükid wastastikku laskma, mis niikaugele wiis, et siis läks suurwürst maikuus Narwat wõtma, mis oma meresadama tõttu üks tähtis koht oli, kus aga wähe sõjasulaseid jäetud. Nüüd on sellest Narwa loost üks imelik lugu liikwele läinud, justkui Paide foogt Schmerten sattunud suurde häbisse, kui ordumeister Fürstenberg käskis temal oma Paide wäega minna appi Narwa juurde, kui Schmerten, kes ise oli alles sõda nõutanud, seda käsku suure hirmu tõttu mitte ei täitnud, waid kogu oma wara ja pere laskis Pärnusse redusse toimetada ja ise ennast Paide kindluse müüride wahele sulges, ehkki Fürstenberg teda nii meelitanud kui hirmuga käsknud. Schmertenist tehti siis üks pilkelaul, mis Liiwimaal kaugele lewis. 21 See jutt ei ole aga mitte õige waid üks arusaamata laim on, ehkki sellised pilkelaulud lõunast tõesti ka siiakanti lewisid, mis palju pahameelt tekitasid, nii et nii mõnelgi nende lauljal pää lõhki löödi. Selle asjaga oli aga nii, et von Schmerten läks oma meestega küll Narwa alla waenlase wastu samal ajal, kui sinna jõudis ka Gotthard Kettler, kes siis Wiljandi komtuur oli ja edaspidi wiimaseks ordumeistriks sai. Schmerten tahtis kohe Narwa kindlusse sisse minna, aga Kettler keelas teda, sest et temal oli põhjust karta, et säält poleks nad enam wälja pääsenud. Nii siis ei saanud Schmerten kindlusse minna, mis wististi panigi narwalasi luuletama, nagu oleks Paide foogt nad hätta jätnud. Schmerten oli koos Kettleri ja teiste orduisandatega siis Narwa all laagris, kus nad ei saanud palju parata, kui wenelane narwalaste äraandmise abil äkiste kindluse ära wõttis, nii et tema kätte sattus palju suurtükke, nende hulgas kolm walatud falkooni, milled Schmerten oli just enne linna saatnud. Üldse langes enamik Liiwimaa linnu ja kindlusi äraandmise wõi arguse pärast üsna kergesti waenlase kätte, kes ausa wõitlusega poleks neid ilmaski suutnud ära wõtta. Selle aasta juulis sai ilmsiks ka Tartu piiskopi salaplaan linn moskowiidi kätte anda. 18. juulil kell kaheksa hommikul alistuski Tartu waenlasele, kui seda ainult kolm päewa piiratud oldi. Nii nagu selle aasta talw oli wäga wali olnud, oli ka see suwi wäga kuum, nii et mõned ratsamehed minestasid hobuste seljast maha ja kogunisti mõni lämbus oma rüüsse. Metsad läksid põlema Wiljandi, Pärnu ja Järwa maades, millest palju kahju sündis metsale ja heinale. 22 Ordu aga, selle asemel, et ühtse wäena wastu seista, kiskus ikka omakeskis tüli. Nii oli 6. juulil walitud Kettler koadjuutoriks, kes nüüd seadis üles intriige Fürstenbergi wastu, kes Taaniga liitu püüdis teha, mis Kettleri leerile mitte meeltmööda polnud. See ilma mõtteta tüli tegi ordule ainult kahju. 23 Kuidas Paide maha jäeti ja suure ohu kätte sattus, kuni foogt selle jälle tagasi walwata wõttis ja kuidas wenelased esimest korda Paidet rüüstasid J ärwa foogt oli nüüd Paidesse tagasi tulnud, niisamuti 7. juulil Järwa aadlimehed Rakwerest, lisaks ka pärnulased ja maasilinlased koos ühe lipu sulastega. Siis, pääle Tartu äraandmist, saatis ordumeister Wõnnust Järwa ja Rakwere foogtidele kirja, et kuna Tartu on “munga” poolt ära antud, tuleb igaühel oma linnust hoolega walwata ja kui nad näewad, et ei suuda seda kaitsta, siis tuleb neil wäega ära tulla, et koguneda hiljem ja katsuda kokku koondatud jõuga käes hoida suuremaid kohti, kuni abi saadakse mõnelt liitlaselt, et siis koos maa jälle wabastada. Järwa foogtile oli määratud minna esmalt Pärnu. Pääle Tartu allaandmist, tuli 19. juulil palju ratsanikke, sulaseid, kodanikke, naisi ja lapsi Tartust Paidesse, kes Tallinna suundusid ja kogu oma wara, kodu ja majapidamise Tartusse olid pidanud maha jätma. Needsinatsed tõid Paidesse kuuldused waenlase suurest wägewusest ning et moskowiit selsamal päewal wõi igatahes järgmisel wäewõimuga Paidesse tulewat ja kindluse ära wõtwat. Seda jutustasid nemad õige kurwal ilmel ja pisarates ning kiirustasid siis minema Tallinna poole. See tekitas palju hirmu Paide kodanikes ja sinna warju tulnud talupoegades, kellest mõned pagesid jälle sohu, kuhu olid tehtud wanad salateed, mis wiisid warjatud kohtadesse, kuhu ammusest ajast pakku oli mindud. Teised wõtsid kaasa selle, mis said ja läksid kaasa tartlastega Tallinna. Bramede perekond oli kahewahel, mida teha, aga et mitmed nende sõbrad ütlesid, et nemad pigem tugewa kindluse pääle loodawad ja et ka Schmerten lasi nüüd kaheksa ratsanikku wahti panna ja wäepääliku ja sõjasulaste päälikud enda juurde sõjanõu pidama kutsus, siis usaldasid paljud paidelased kohale jääda. 24 Schmerten pidas nüüd oma päälikega kindluses nõu, millisel moel Paidet wenelaste eest kaitsta suudetakse. See arupidamine kestis kaua, aga siis pidi ta wäepäälike päälekäimisel tunnistama, et mitmed foogti mehed sõjaretkedega hukka olid saanud ja päälikud ütlesid, et Paide kindlus olewat liiga suur, et seda selle wähese hulgaga kaitsta saaks ja moona ei olnud ka selleks, et siin piiramisele wastu panna. Siis loeti weel ordumeistri käsku, mis kirjaga oli saadetud Paidesse, ja nii pidi foogt tegema otsuse, et minna Paidest ära. Pärnulaste ja maasilinlaste salgad koos oma päälikega ja mõned ordumeistri ratsamehed ja sulased jäid kindlusse, osad sellepärast, et nende lahkumine rohkem aega wõttis, osad selleks, et walwata kindluse warustust kuni wenelane juba ligi on. Foogt aga wõttis oma wiis teenrit ja läks kolme falkooniga Pärnu, nagu käsk oli, kuhu talle elatis oli ette nähtud ja kuhu tema pere ja wara juba warem wiidud oli ja jättis mahajäänud päälikele käsu korraldada linnakodanike kaitset, kuni need kindlatesse kohtadesse warju on saanud minna. Asi läks aga nii, et sellest asjast linnakodanikud mitte teada ei saanud, nii et neile foogti kadumine suureks üllatuseks tuli. Sellest tekkis jutt, nagu olewat foogt hirmu pärast Paidest põgenenud. Foogti mehed pidid küll korraldama linnakodanike walwe, kuni need linnast lahkuwad, aga linna jäänud pärnulaste ja maasilinlaste salgad, kellele nüüd lisandusid Tartu alt tulnud sõjasulased, kes olid omal häbitul kombel kõikjal oma teel rüüstanud ja prassinud, nüüd kindlusse tungisid, mis nüüd lahti oli ja ainult wäheste foogti sulaste walwata ja hakkasid siin prassima. Sõid ja jõid siin wiina ja õlut, wõtsid kaasa igasugust tarbewara, nende hulgas palju poolarkebuuse, hellebarde, pikkpiike, tina, liha ja muud, mida wähegi tahtsid ja jätsid siis kindluse jälle tühjalt maha ja läksid edasi Tallinna ja teised ära Pärnumaale. Foogti sulased ei saanud selle jõugu wastu midagi ja kui nüüd kindlus oli paljaks warastatud ja täiesti sõjameestest tühjaks jäänud, ilma et need oleksid täitnud oma kohust, milleks foogt nad 25 jättis ja korraldanud linnakodanike rettu pääsemise, siis olid kindluses ja linnas täieline segadus. Siis läksid pea kõik linnakodanikud minema oma naiste, laste ja waraga ja põgenesid metsadesse ja küladesse, kus nad arwasid kindla koha olewat ja jätsid omad kodud ja majapidamised linna maha. Ainult paarkümmend inimest jäi linna alles. Wist nende põgenejate kaudu lewis nüüd kuuldus, et Schmerten on arguse pärast kindluse maha jätnud, mis mitte õige polnud. Wist sai ka sel ajal käima jutt, nagu oleks foogt oma kuulsa ametiketi, mida kõik ihaldasid, sinna kindlusse ära peitnud, nii et hilisemal ajal seda paljud otsimas on käinud. Minu arwamist mööda ei ole aga see lugu tõsi, waid rohkem usun mina seda, et foogti määratu wara oli ordumeistri juurde toimetatud, kustkohast see lõppeks Poola kuninga waranduste juurde jõudis. Igatahes tõsi oli see, et see kindlus, mida muidu oleks olnud wäga raske wõtta, oleks nüüd wõinud kergesti wenelaste saagiks langeda, kui neid kaswõi wähe oleks siia tulnud. See oli üks wäga ohtlik olukord, kuhu siis Paide sattus. Need Paide kindluse sõjasulased ja teenrid, kes weel kohale jäänud olid, nägid nüüd, et asjad selle kohaga wäga halwaks läksid ja läksid Pärnusse foogtile ja teistele isandatele järele, et rääkida, mis juhtunud oli. Ja nüüd tegid nemad Pärnus hoopis otsuse tulla Paidesse tagasi ja üheskoos siin kas ellu jääda wõi surra. Ja nii nad siis tegid ja nii tuli foogt oma meestega Paidesse tagasi. Aga kuuldus Paide mahajätmisest oli kahjuks siiski juba lewida saanud, nii et ka Põltsamaa maha jäeti 22. juulil ja põlema süüdati ning ka Wiljandi kodanikud omast linnast lahkusid. Liiwimaa oli aina armetumaks jäämas, suur hirm oli kogu maal ja lisaks tülid kõigi wahel: kodanikud süüdistasid ordut, et see ainult prassida, aga mitte sõdida mõistab ja eestlased ordumehi, et need küll rahwast koorida oskawat, aga mitte kaitsta, nii et Järwas talupojad koguni kaks ordumeest surnuks lõid. See kõik ei teinud ordut mitte tugewamaks, nii et kui wenelane nüüd oleks siin liikunud, oleks tal olnud kerge 26 neid uhkeid kindlusi niisama kergelt omale wõtta. 1558. aasta juulis püüdis Läänemaa aadlimees von Mönnighusen saada Tallinna Taani krooni alla, aga kui Taani wana kuningas selle wastu huwi ei näidanud, tahtis Mönnighusen enda kätte wõetud Toompea lossi müüa Tallinna linnakodanikele, kuid raad ei olnud nõus ostma. Lõpuks tuli von Kettler, kellega ka Wigala aadlik Uxküll kaasas oli, ja wõttis Tallinna kindluse enda kätte, et see ikka ordule kuuluks. Aga enne kui see Mönnighuseni Liiwimaale palju segadust toonud tegu sel wiisil lõpetatud sai, saatis Mönnighusen 1. augustil saadikuga kirja Paide foogtile ja ka Wiljandi ja Pärnu, et nemad omad kindlused Taani kroonile loowutaksid, sest kogu Liiwimaa olewat tema sõnul Taani kuningale üle antud. Schmerten, kes oli nüüd tulnud tagasi Paide kindlusse ja püüdis selle kaitset korraldada, kutsus kokku mõned Järwa aadlimehed ja laskis järele kuulata, mida Wiljandis sellest asjast teatakse. Wiljandi komtuur ja koadjuutor Kettler andis aga teada, et Mönnighuseni jutt on tühi ja et seda ei maksa uskuda. Siis saatis ka Paide foogt Mönnighusenile kirja, et kindlus kuulub ordule ja tal pole mingit woli seda kellelegi teisele looowutada, ei moskowiidile ega tema sõbrale Taani kuningale. Pärast seda kirja sai Kettler warsti Taani kuningalt teate, et Mönnighusen tegtuseb ilma tema wolituseta ja nii käiski Kettler Tallinnas ja wõttis selle linna jälle ordu alla. Kui nüüd wenelased nägid, et plaanid Liiwimaad ordu käest ära wõtta ei läinud korda, hakkasid nad jälle rohkem pääle rõhuma ja wõtsidki 5. augustil Laiuse ära. Sel ajal oli suurem osa paidelasi läinud rettu Mäo taha Wodja wakuse mitmesse külasse, mille lähedalt metsadest warju loodeti saada. Sääl oli Johan Brame oma ema ja wendadega selle Mattsi juures, kellega juba linnas turupäewadel nad sõbraks saanud olid. Sääl oli 27 weel teisigi paidelasi, nende hulgas Hans Bare, Paide ehitusmeistri poeg, kes Johaniga sama wanust oli. Siis oli palju waidlemisi, et mida mõtelda Schmertenist, kellest arwati, et see on põgenenud ja kindluse ja linna maha jätnud, teised jälle olid saanud kuulda, et foogt on kindluse tagasi wõtnud. Wähe oli neid, kes ordut enam usaldasid, selles olid nii sakslased kui eestlased sama meelt ja mõned lausa awalikult arwasid, et peaks Tartu kombel end suurwürsti alla heitma, et siis saaks jälle rahus siin maal elada. Sest Paide linn oli weel rüüstamistest jäänud puutumata, kodanike majad terwed ja nii loodeti, et endine elu wõiks jätkuda, kui ainult moskowiidiga rahu teha. Siiski oli sinna tulnud ka mitmeid talumehi põhja poolt Järwast, kes olid näinud neid hirmutegusid, mida moskowiit oma tatarlastega sääl korda oli saatnud ja need arwasid, et nüüd, kus ordust enam abi pole ja wenelanegi talumehi aina tapab, tuleb wana kombe järgi relwad wõtta ja maa oma kätte saada. Sellised talumeeste salgad hakkasid nüüd kaswama ka Järwas, nagu see hiljem Läänemaal ja Harjuski oli. Nii oli sääl erisugu arwamisi, aga neid, kes weel ordu pääle lootsid ja Liiwimaad iseseiswana arwasid püsima jääwat, oli õige wähe. Siis tuli teade, et wenelane on Paide pääle tulemas. Mõned paidelased põgenesid nüüd linna tagasi, kuhu oli ka mujalt mõned perekonnad oma majadesse tagasi tulnud. Teised pagesid jälle metsadesse ja rabadesse laiali. Wenelased tulid Rakwere poolt Mäo poole ja käisid läbi ka Wodjalt, kus mõned sakslased kinni wõeti, kes ära ei jõudnud põgeneda. Nende seas olid ka mõned Paide poisid, kes olid kätte saadud karjamaal, nende hulgas ka Hans Bare. Poisid oli wenelastest wäga ehmunud, kui nägid lehkawaid ja metsiku olemisega ratsamehi, kellest mitte keegi raudturwist ei kandnud, nagu ordus kombeks oli, waid ainult naha ja paksu riidega kaitstud olid. Wene ratsameestel olid wäikesed hobused, kelle pääl nad kõrgel istusid ja sedasi wibudega hästi lasta said. Aga 28 ordumeeste ratsameeste wastu oli selline wägi õige jõuetu. Wangid wõeti kaasa, kui Paide poole liiguti ja püüti teada saada kindluse ja linna kohta. Mõned lasksid end parem peksta, aga ei rääkinud muud, kui eemalt linna kohta niigi näha oli. Hans Bare aga, rumal noor poiss, oli wäga ehmunud ja kartis wäga ja andis siis wenelastele täädust selle kohta, milline kindlus on ja kes seda sees kaitsewad. Sellest said wenelased kinnitust, et seda kohta mitte hõlbus enda kätte pole saada. 8. augustil jõudiski waenlase wägi, mis kaheksa tuhat meest suur oli, Paide lähedale Mäo ümber, kus kõrgemad kohad olid, sest Paide ümbruse soodes neil ilma juhita mitte kerge polnud edasi saada. Säält saatsid nad wanale Schmertenile kindlusse kirja, et see kindluse nende kätte annaks, siis pääsewat kõik eluga nagu Tartuski. Foogt ei wastanud selle pääle midagi, nii et selliseid teateid wenelased lasksid weel mitu korda kindlusse toimetada, nii kirjas kui suusõnal, nii wene kui saksa keeles. Wiimaks pakkusid nad, et kui Schmerten alla annab, jätawad nad talle Albu mõisa, mis foogtile kuuluski, aga mille nüüd wenelased oli ära wõtnud, nii et see wõib talle eluks ajaks koos kõigi maadega jääda. Kui foogt seda kirja konwendisaalis luges, sai ta wihaseks ja laskis lõpuks neile wastu kirjutada, et kindlust ära ei anta ja temal pole kawaski wenelastega millegi üle läbi rääkida. Pääle seda laskis foogt wiia Pika Hermanni otsa mõned suurtükid ja moona järele wedada, sest sellist ilusat kõrget torni teistel Liiwimaa kindlustel mitte ei olnud ja sellest oli näha kaugele, kuidas wenelased püüdsid leida teed kindluse juurde ja kuidas nad troppis Mäo mõisa juures olid ja sellest edela pool kõrgematel küngastel, nende hulgas suurema leeri üles pannud Froidenbergi mäele. Säält tornist oli näha, et kui wenelased olid foogti teate kätte saanud, siis hakkasid nad suure wäega Mäo mõisast linna poole, üle tammi liikuma. Nüüd andis Schmerten käsu ja sakslased hakkasid Pikast Hermannist wenelaste 29 pihta ägedasti suurtükkidest tuld andma, nii et see palju kahju tekitas waenlase wäes ja palju mehi nende hulgas hukka said, kelle arwu ei wõidudki teada saada, sest kuuma suwe pärast põletasid wenelased omad surnud kohe Froidenbergi mäel ja Mäos. Sellesama mäe peal asusid ka hiljem wenelaste leerid ja sinna oli ikka kombeks nende surnuid matta, nii et sinna wiimaks nende poolt ka kiwihunnik selle asja mälestuseks jäeti. Sellest surnute põletamisest läks kahjutuli laiali, nii et wiljapõldudele wäga suurt kahju tegi. Aga sel korral, kui sakslased kõwa tuld andsid, lahknes moskowiidi wägi kohe. Üks osa neist läks hommiku poolt läbi soode ja rabade ringiga Mündi mõisa alla, et säält lõuna poolt linnale ligi tulla. Teine osa wõttis aga selle poisi, Hans Bare, kes suurest hirmust oli juba neil palju täädust andnud ja nüüd meelitamise pärast karusnahka oli pandud, endaga kaasa ja käskisid teed näidata, kuidas läbi märja maa linna sisse saada. See Hans Bare juhtiski wenelased siis otse üle Lühikese silla linna, mis täiesti kaitseta oli. Kolm wenelaste würsti läksid oma meestega selle juhtimise pääle linna sisse ja hakkasid seda siis koledal kombel rüüstama ja põletama. Üksteise järel pandi põlema kodanike maju ja lõhuti neid metsikult, kuni kõik maha põles. Need, kes linna olid tulnud, langesid nüüd kõik waenlase kätte ja löödi suuremas osas ka maha ja Hans Bare pidi seda kõike waatama. Üks sepaemand oli end hirmu pärast peitnud oma majas suurde leiwaahju, et moskowiitide kätte mitte langeda, aga kui tema maja põlema pandi, siis põles ta omaenda ahjus sinnasammasse, nii et need jumalakartmatud tatarlased kõwasti naerdes tema õnnetu põlenud ihu ahjust wälja tõmbasid. Linnamüüri lõunawalli ääres oli Paide hospidal, kuhu olid jäänud paljud haiged, keda Katariina kiriku nunnad rawitsesid. Kõik need löödi wenelaste poolt samamoodi säälsamal maha ja kellelegi ei antud armu. Seda kõike pidi nägema foogt ja tema mehed kindlusest ja ei saanud teha midagi, sest neid oli sääl wäga wähe, kui ainult püüdsid tuld anda suurtükkidest. Et aga wenelastel sel korral suurtükke kaasas polnud, ei saanud nad tugewa Paide kindluse wastu 30 midagi, waid ähwardasid hiljem tagasi tulla. Siis, kui nende wägi läbi soode jälle tagasi läks ja sääl riwikorras segi läks, said mitmed wangid põgenema. Et wenelased wihas olid, et kindlus wõtmata jäi, ja Hans Barest enam kuulda ei tahtnud, siis jooksis see rumal poiss teiste wangide juurde ja nii mindi koos mahapõletatud Paidesse. Wenelased aga läksid tagasi rüüstates ja tappes kogu Järwas, ainuüksi Karinus maha lüües üle saja inimese, noori ja wanu. Nüüd tulid mitmed paidelased tagasi oma mahapõletatud linna ja foogt laskis Hans Bare kinni wõtta. Tema üle mõisteti linnawäljakul kohut ja tõmmati säälsamas kiriku ees rattale, sest et foogtil mitte linnakodaniku üle wõimu ei olnud, aga suurem osa raeliikmeist oli tagasi ja tegid otsuse nende kõigi linnakodanike pärast, kes Bare teo pärast hukka olid saanud ja nüüd kiriku ümber maha maeti. Wana foogt Schmerten oli pärast neid asju palju põduramaks jäänud, aga andis sõna, et kindlust iial wenelaste kätte ei anta. Ja nii need sõnad ka tõeks läksid: mitte palju ei olnud neid kindlusi Liiwimaal nagu Paide, mida wenelased ordult wõtta ei suutnud. Sest suurem osa wäiksemaid ja suuremaid linnu ja kindlusi andsid end üsna hõlpsalt waenlase kätte, kes sõnamurdja oli ja ka neile äraandjatele lõppeks armu ei andnud. See, et Paide oli nüüd wastu saanud moskowiidile, kui mitmed teised kohad oli end lausa ise tema kätte andnud, nende hulgas Toolse foogt, kes nüüd kindluse wenelastele ise ära andis, pani mitmed kodanikud unustama oma pahad sõnad ordu wastu ja koos ordumeestega wõeti otsus linna jääda. Siis kui Tallinnast saadeti Schmertenile abiks weel sada sõjasulast, tuli paljudele nende usk waenlasele wastu hakkamisse tagasi, jõudumööda hakati maju ja kahju saanud linnamüüri korda säädma ning endisi elanikke hakkas Paidesse tagasi tulema, sest olud mujal Järwas wenelaste rüüsteretkede pärast palju halwemad olid. 31 Kuidas wana Paide foogt ordumeistri wäega läks ja Paide kindlus Oldenbockumi kätte hoida sai 1558 . a augustis olid wenelased juba Tallinna all, aga ei suutnud sääl muud kui ümberkaudu rüüstata, misjärel tulid jälle Järwasse rööwima ja tapma. Sel ajal löödi wenelaste käe läbi maha ka Järwa aadlimees Clawes Maidel ning wangilangenud Wilhelm Wredelil lõigati külg lõhki, enne kui tatarlased olid teda tublisti nüpeldanud, siis täideti külg püssirohuga, süüdati põlema ja lasti ta nõnda tükkideks. Siis, augusti lõpus, andis wana foogt Schmerten teada, et annab ära oma walduse Paides, sest ei suuda seda enam wanaduse ja põdura terwise tõttu hoida ja andis kindluse oma wapra wäeülema Jorgen Luteneri kätte, teda kõwasti manitsedes kohta kindlalt kaitsta, sest muidu pole kellelgi lootust eluga pääseda, sest moskowiidilt halastust loota ei saa. Foogt läks ise Saarde, kuhu talle wana ordumeistri Fürstenbergi poolt määrati elatis, kuid ei saanud säälgi wanadusepõlwe jääda, waid wõttis osa weel mitmest ordu ettewõtmisest Liiwimaa lõunaosas. Ka foogti notar Renner läks Schmerteniga kaasa, kuid jäi lõppeks Pärnu foogti juurde teenistusse. Paide linn sai nüüd mõnda aega kosuda, lausa kuni 1560. aasta kewadeni, sest wenelaste rüüsted siia ei jõudnud ja suur osa linnast saadi jälle korda teha. Juba 1558. aasta talweks saadi mitmed majad korda ja kuigi wiljasaak oli palju kahju saanud, oldi linnas ja kindluses üsnagi walmis hakkama saada. Lutener korraldas kindluse kaitset ja 22. detsembril kui Kettler saatis Paidesse kolmsada sõjasulast, andis Lutener siit weel omadest kakssada meest juurde ja koos mindi kogunisti Põltsamaale, kus peeti ootamatust rünnakust üllatunud waenlasega maha tubli wõitlus ja tuldi siis jälle Paide tagasi. Sel ajal 32 tarwitasid ordu sõjasulased üht iseäralikku laskemoona, laadides omad püssid pekitükkidega, mis seisnud olid ja pahaks läinud. Sellega ei suudetud küll waenlast kohe tappa aga ajapikku tekkis pihtasaanul weres mürgitus, nii et need haawad lõppeks alati surma tõid. See oli sakslaste wihane wastus wenelaste julmustele, mida nad omal teel igal pool olid näinud. Ehk see ordu sõjaretk küll mõnedele Järwas lootust andis, tekitas see moskowiidile ainult suurt wiha, nii et 8. jaanuaril 1559 tuli waenlane jälle Järwasse häwitama ja suuri julmusi korda saatis inimesi tükkideks raiudes ja lapsi terawatesse aiateiwastesse lüües. Tatarlased süütasid suuri kahjutulesid ja ajasid talupoegi alasti sinna sisse, kes ei läinud, need raiusid nad tükkideks ja põletasid tükid tuhaks. Kui koadjuutor Kettler Riias olles nägi, et ordu ei suuda suurt rünnakut ise ette wõtta, mõtles ta otsida abi Rootsilt wõi Poolalt, mis wanale ordumeistrile Fürstenbergile, kes Taani poole hoidis, mitte ei meeldinud. Et aga Taani suurwürstiga lepingus oli ja Liiwimaast midagi ei paistnud hooliwat, siis kaldus suurem osa orduisandatest Kettleri poole, mis need kaks leeri terawaid asju üksteise wastu ütlema pani. Kui 17. septembril said Wõnnus kokku Kettler ja Fürstenberg, siis pidi wana ordumeister, kes oli neli aastat sel kõige raskemal ajal walitsenud, loobuma oma meistriaust ja Kettler astus täiewoliliselt ordut juhtima. Fürstenberg läks aga esialgu Pärnu ja säält järgmise aasta weebruaris tagasi Wiljandisse, kuhu talle elatis määrati. Kettler tahtis nüüd tõsiselt Wene wastu sõda pidada, aga Püha Rooma riik ei lubanud talle toetust. Siis otsis ta seda Rootsilt, aga kuningas Gustaw heitis ette seda wana lugu, kui liiwimaalased ei toetanud Rootsit sõjas Wene wastu ja lubas laenu anda ainult küllaldase pandi wastu, nii et ka see kaup jäi katki. Siis pidi Kettler pöörduma Poola 33 kuninga Sigismundi poole, kes ainsana oli nõus Liiwimaa oma kaitse alla wõtma, ja aga see pikaks ainult sõnaks jäi. Sel ajal läks tüli Kettleri ja Fürstenbergi wahel ikka kõwemaks, mis suuresti ka wanale ordumeistrile antud walduste pärast, aga ka tema poolt tehtud etteheidetest puuduliku sõjawalmiduse ja Poola poole hoidmise pärast sündis, nii et wana Järwa foogt von Schmerten saadeti Fürstenbergi juurde seda asja lahendama, millest küll enne midagi ei tulnud, kui lõppeks märtsikuu maapäew Riias lepituse tegi. Sellel maapäewal tegi Kettler ka sellise otsuse, et walis Kasper von Oldenbockumi, ühe noore isanda, kes waremini ratsanike lipkonda juhtis ja pani tema Paide asewalitsejaks. Kettler tahtis sellega tugewdada Paidet, et see peaks wenelasi edasigi kinni, et need kaugemale Liiwimaale ei pääseks. Oldenbockum oli Kuramaa tähtsast soost, koguni Goldingeni komtuuri rikkast perest pärit ja teda ei olnud Liiwimaa logardipäewad weel rikkuda jõudnud. See kuulus mees päästis oma waprusega paljude paidelaste elud ja on aus siiani. Kui Oldenbockum saabus 1560. aasta märtsi lõpus oma wäega Paidesse ja Lutener oma kahesaja wiiekümne mehega tema juhtimise wastu wõttis, asus uus asewalitseja kohe pääle kindluse tugewdama ka linnawalle ja kindlustama selle wärawaid. Aprillis saigi Oldenbockum wenelastele esimest korda Paide kaitsjana wastu astuda, kui tatarlased kuu 17. päewal tulid kolme wersta kaugusele Paidest, Kalitsa külla, põletasid selle maha, tapsid nelikümmend wiis inimest maha, wõtsid ära kahesaja-pealise karja ja hakkasid sellega Rakwere poole tagasi minema. Sellest anti kiiresti Oldenbockumile Paidesse teada, see läks oma ratsameestega waenlasele järele, tappis neist nelikümmend maha ja tõi loomad tagasi. 34 Seepääle astus mitmeid linnakodanikke Oldenbockumi sõjasulasteks, nende hulgas ka Johan Brame, ehkki ta alles noor oli. Linna ja kindluse kaitsewägi suurenes sedasi aina ja Paide kaitsjate, iseäranis Oldenbockumi kartmatu meel ja kindel tahe linna wiimseni kaitsta koos tema armastusega Liiwimaa kodumaa wastu, andis kõikidele palju usku ja jõudu. Seejuures kulutas Oldenbockum palju iseenda ja oma perekonna warandusest Paide kindlusse, et seda kindlustada, warustada ja hästi mehitada. Sel ajal, 1560. aasta kewadel juhtus Paides üks selline lugu, et üks raske kõhuhaigus linna tabas, nii et see pea kõik kodanikud maha niitis. Kindlus pandi siis linnaelanike ees kinni, et selle kaitsjad terweks wõiksid jääda. See tõbi ei paistnud kuidagi üle minewat, waid mitu inimest selle kätte järjest ära surid. Siis tuli linna üks talumees, kes rääkis, et samasugune tõbi on mitmes Järwa külas inimesi maha niitnud, kuni üks naine toodi, kellest nõiduse süüd leiti ja kui see ära hukati tules, siis said haiged kergendust. See kõik wiis nii kaugele, et üks õnnetu eesti soost naine, kes pagari juures teenijaks oli, tema wälimuse pärast, sest et temal üks kole küür selja pääl olnud, nõiduses süüdistuse sai ja linnawäljakul jaanuarikuus ära põletati. Maikuu lõpus hakkaski haigus järele andma, ehkki see weel mitu elu wõttis. Sellesarnaseid põletusi oli sel ajal Liiwimaa linnades, nagu ka Paides, olnud nii warem kui sai ka hiljem sündima. Selles asjas ei olnud weel pikka aega Augsburgi usutunnistus paawstiusuliste omast sugugi paremaks osutunud. 35 Kuidas wenelased Paidet wõtta püüawad aga Oldenbockum selle ära päästab K ui nüüd Oldenbockum Paide kindlust walitses, saatis mai lõpus moskowiitide ülem Rakweres, würst Repnin-Obelenski, talle kirja, et tulgu Oldenbockum oma wäega Albu mõisa tema juurde, mis warem Järwa foogtile kuulus, aga nüüd wenelaste käes oli, sest würst kawatsewat Albu maad ja talupojad ja kõik muu, mis Järwa alla kuulunud, Paide asewalitsejale jälle tagasi anda, temaga piiri kehtestada ja edaspidi heas naabruses elada. Selliseid meelitamise kirju oli waenlasel tawaks olnud Liiwimaal waremgi saata, aga nüüd juba mitmel korral oli ilmsiks saanud, et see kõik puha pettus oli, suurwürst tahtis sedasi kerge waewaga maad enda mõju alla saada, aga pärast ikka mõne ettekäände leidis, et kokkuleppele läinud liiwimaalased wangi saata. Oldenbockum, kes wäga truu ordule oli, ei mõtelnudki ühtegi kokkulepet moskowiidiga teha ja saatis kirja wastu, et tulgu würst hoopis Paide, sääl olewat tema jaoks küpsetatud ja pruulitud, nii et ta wõiks oma suurwürstile täädust anda, kuidas tõsised ristiinimesed elawad ja siin muidki häid kombeid õpetada. Selle pääle hakkas wenelane kuuesaja mehega Paide poole tulema, jõudis Mäosse ja põletasid selle hooneid, seejärel tungis üks ratsajõuk linna ligi, pani selle wärawad põlema ja tuli siis linna sisse, millest elanikud olid kõik kindlusse warju läinud ning pani suurema osa uuesti ülesehitatud maju põlema. Sel korral ei olnud kindluses mingit hirmu waid kogu wägi waatas müüridelt üsna kindlalt waenlasi all-linnas, kelle märatsemine kindluse kaitsjates ja linnakodanikes ainult wiha ja wõitlushimu tekitas. Oldenbockum pidas nõu wälja tungida, aga waenlased pääle tõrwikute majakatusele loopimist kiiresti waenlase leeri tagasi ratsutasid. Würst, 36 kes jälle Froidenbergi mäel leeris oli, jõudes Paide just selleks ajaks, kui Oldenbockum oli kutsunud, saatis Oldenbockumile üksteise järel kolm kirja ja nõudis allaandmist. Need kirjad said kätte neli ordusulast, kes tammile wahti pidama olid nüüd saadetud ja riputasid kirjad tee ääres wõllapuule, mis oli moskowiidile selgeks märguandeks, mis saatus tema jaoks Paides walmistatud on. Neli ratsanikku oli kindlusest saadetud luuret tegema ja need said jõe lähedal kokku ühe wenelaste salgaga ja astusid ootamatusse taplusse, kus kaks ratsanikku, Simon Kitzewitz ja Brakel tapeti, teised kaks pääsesid ära ja said kindlusse tagasi. Siis püüdsid wenelased läbi linna uuesti kindlust rünnata, kuid nii kui nad olid linna saanud, hakkas Oldenbockum müüridelt suurtükkidest laskma ja surmas neist kohe kakskümmend, nii et teised hirmus jälle tagasi pagesid. Waenlane ei pääsenud mitte kindluse ligigi, sest see looduse poolt igast küljest hästi kaitstud oli ja pääle selle näitas hästi wälja, kui kindlalt see ka seestpoolt kaitseks walmis oli, ilma et kaitsjale endile mingitki häda suudeti teha. Need kuussada läksid tagasi Mäo poole, sest nad teadsid ühe suure wenelaste wäe lähenemisest. Weidi selle järel tuligi Wiljandi poolt Paide peale moskowiitide wägi würst Kurbski juhatusel, mis wiisteist tuhat meest suur oli ja oli maha põletanud Türi-Alliku mõisa ning igal pool Järwas rüüstanud. See Kurbski oli hea sõjamees, kes küll pärast sattus suurwürsti wiha alla ja pidi oma elu päästmiseks poolakate juurde põgenema. Selle wäe wastu hakkas Tallinnast Paide poole tulema oma wäega uus ordumeister Gotthard von Kettler. Warsti jõudiski Kurbski Paide ligi ja liitus siin nende kuuesaja moskowiidiga, kes juba olid ebaõnnestunult proowinud kindlust rünnata. Oldenbockumile oli Tallinnast saadetud sõna, et ordumeister on asunud oma wäega teele ja Oldenbockum lootis nüüd, et abi on ligidal. Need mehed, Oldenbockum ja von Kettler olid ühed ühtmoodi 37 mehed, keda ei olnud Liiwimaa joomine ja loodrielu rikkunud, waid kes mõlemad olid tublid ja wahwad sõjamehed, kes wäga ustawad ordule ja Liiwimaale olid. Oldenbockum tormas nüüd Kettleri ligiolekule lootes oma ratsanikega wenelastele pääle, sest et tema ei teadnud, et neid nii palju oli wastu tulnud. See julge rünnak pani wenelased korraks taganema, sest nad arwasid, et on sattunud suurema waenlase wastu, aga kui nad warsti nägid, et see ainult üsna wäike salk oli, mis neid ründas, siis tormasid nad Oldenbockumile pääle. Wenelasi oli mitmeid kordi rohkem ja nad lõid warsti Oldenbockumi wäikest wäge. Paljud said hukka ja mitmed wõeti wangi. Oldenbockum ise pääses kergesti haawatuna hädawaewu mõne mehega tagasi Paide kindlusse. Sääl olid kaitsjad juba näinud kõike seda suurt wäge, aga ei saanud suurtükkidest tuld anda, sest Oldenbockum oma ratsanikega sääl wõitlust pidas. Würst Kurbski sai nüüd kinniwõetud wangide käest kuulda, et ordumeister on Tallinnast wäljunud ja on juba wiiekümne wersta kaugusel Paidest. Nüüd läksid kõik wenelased koos Paide alt minema Harjusse wana Tallinna teed mööda, põletades tee pääl Kabala, Kuimetsa ning palju teisi mõisaid. Sellega pääses Paide kindlus ründamisest. Kui nüüd wenelased juba Kuimetsast kaugemale olid jõudnud ja Kettleri wäele lähenesid, kandsid ordumeistrile kuulajad küll ette, et würsti wägi olla palju suurem kui tema oma, aga et see soos liikudes oma korras on üsna laiali walgunud ja kaitseta, nii et seda wäga kerge wõita oleks. Aga ordumeister mõtles rüütellikult oodata, kuni würst on jõudnud wäljale, ja siis ausalt wõidelda, mis selles sõjas mitte üks tark teguwiis ei olnud. Nõnda ootasid orduisandad keskööni, kui nägid kuuwalguses moskowiite lähenemas ja lahingukorda wõtmas. Wenelased hakkasid laskma ja wõitlus kestis poolteist tundi, kuni jõudis kohale ka Wene peawägi ja ründas orduwäge. Käsiwõitlus ei olnud pikk, sest waenlane wäga ülekaalukas oli, ordumehed hakkasid kaotama ja põgenema ja jõudsid ühe silla juurde, et üle jõe pääseda, 38 aga sellel oli üks sõjawanker risti ees, nii et meeste kogunedes sild murdus ja paljud rüütlid uppusid wees. Paljusid wõeti wangi ja tapeti, aga ordumeister ise pääses. Wenelased ei kaotanud selles wõitluses mitte rohkem kui mõnisada meest. Siis läksid wenelased Harju pääle. Kuulduste järele sündinud see Warpeli lähistel, kus ammu olnud üks kuulus paganate kindlus, wististi Warbola; jõgi, kus rüütlid hukka said, on Wardi nimeline ja sild selle koha pääl Pärnu ja Tallinna maanteel on siiani alles. See polnud mitte kerge kaotus uuele ordumeistrile, aga sel moel oli Paide pääsenud sellest wenelaste rünnakust, ehkki mitte päris ilma kaotusteta. Linna hakati jälle üles ehitama. Oldenbockum jäi Paide kindlusse ja nii ka suur osa neid teisi, kes linnas elasid. Mõni aeg pärast seda wõitlust, 12. juunil, tuli üks wenelaste salk jälle Paide ligi ja rööwis linna karjamaalt ühe loomakarja. Linlased märkasid seda ja andsid kohe teada, nii et Oldenbockum saatis kohe kindlusest wälja ratsanikud, kes lõid selle wenelaste salga suuremas osas maha ja tõid selle loomakarja linna tagasi. Sel ajal käisidki wenelaste rüüstesalgad juba päris Paide all wäljas. Nii olid nad 27. juulil, Rakwerest tulles, jälle siin tagasi, seekord neljasaja mehega. Nüüd nägi asewalitseja Oldenbockum, et wenelaste luuresalk, nii wiiskümmend meest tulid otsima teed hommiku poolt kindlusse ja läks ise kuueteistkümne ratsamehega kindlusest wälja lühikesele sillale, et neid küljelt lüüa. Wenelased aga märkasid seda ja suutsid end nende wastu ümber pöörata ning tungisid neile kogu oma jõuga pääle ja püüdsid need kuusteist ratsameest ümbert haarata. Kui Oldenbockum seda märkas, et üllatusest enam midagi wälja ei tule ja et nad wõiwad sillal lõksu jääda, lasksid nad ühe kogupaugu wenelaste pihta, pannes nende hoo korraks seisma, pöörasid siis kindluse poole tagasi, aga sõitsid ratsa selle põhjaküljest ümber ja ei pagenud sisse tagasi waid ratsutasid üle pika silla Mäo poole, kus wenelaste põhiwägi asus, aga ka need olid sedakorda söakamad kui waenlane muidu, ja olid kohe jalul 39 ning hakkasid laskma. Nüüd ei jäänud Oldenbockumil muud üle, kui kindlusse tagasi tulla, aga sellega oli ta näidanud nii waenlasele, et need Paidet tõsisemalt peawad wõtma kui teisi kohti, kus käinud olid ja ka linnaelanikele, et neil nüüd kindel kaitsja on, kellele nad loota wõiwad. Wenelased lahkusidki nüüd Paide alt, rüüstasid taas Türi-Alliku mõisa, Kuimetsa, Piiumetsa ja teisi külasid, mis Türi- Alliku mõisa ümber weel alles olid ja läksid siis Rakwerre tagasi. Aga paidelastes oli nüüd suur usaldus oma asewalitseja ja kogu ordu pääle ja nii sai ka noor Johan Brame, kes linna sõjasulaste rühma oli astunud, suurt julgust sama söakalt ordu ja oma kodumaa eest wõitlusse astuda. 1560. aasta augustis wõitis moskoowia suurwürst Wiljandi, mida ärawõtmatuks peeti ja mida ta mitte ilma sõjasulaste reetlikuseta poleks suutnud, kes ei olnud saanud palka ja kindluse moskowiidile ära andsid. Siis langes suurwürsti wangi ka Wiljandit kaitsenud endine ordumeister Fürstenberg, kes wiidi ära Wenemaale, mida weel ühegi ordumeistriga ei olnud sündinud, kuhu ta jäi oma surmani, wõtmata wastu talle pakutud reetmist hakata suurwürsti alla Liiwimaa “kuningaks”, mille too häbitu taanlane Magnus hiljem tema asemel rõõmuga wastu wõttis, ehkki see temale ega Liiwimaale midagi kasu ei toonud waid üksi hukka saatis. Muidu tubli ja kiidetaw Kettler ei teinud midagi, et wana ordumeister Wenemaalt tagasi tuua, olid ju need mehed olnud ordus kahes wastas leeris, mis wististi ikka päris lepitatud polnud. Wiljandist tulles jagas suurwürst oma wäe kolmeks, millest suurem osa tuli septembris suure hulga ja suurtükkidega Paide peale. Seda moskowiitide wäge juhtis würst Mstislawski, kes kuulu järgi ei olnud Paide wastu tulemiseks mitte saanud suurwürstilt õigust, kes tugewalt kaitstud Paide piiramist liiga raskeks ettewõtmiseks pidas, 40
Enter the password to open this PDF file:
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-